Paneel 3

Transkriptsioon paneeli ingliskeelsetest osadest:

Oliver Loode: Austatud president Rüütel ja proua Ingrid Rüütel. Daamid ja härrad. Mul on väga hea meel, et tänasel inimõiguste päeval on meil võimalus kõnelda ja kaasa mõelda maailma põlisrahvaste õigustest ja me teeme seda koos põlisrahvaste väärikate esindajatega kolmelt kontinendilt: Euroopast, Aasiast, Põhja-Ameerikast. Selle eest tänud korraldajatele, Inimõiguste Instituudile. Samuti tänud eelkõnelejatele sisukate sissejuhatuste eest. Põlisrahvaste õiguste arutelu on just sel aastal Eesti pinnal väga aktuaalne. Siin oli juba juttu septembris toimunud põlisrahvaste maailma konverentsist, mis oli ilmselt selle aastakümne kõige tähtsam sündmus põlisrahvaste ringkondades. Oluline on pidada silmas, et selle konverentsi avapäeva istungil osales vabariigi president Toomas Hendrik Ilves sõnavõtuga ja juba see oli kinnitus sellest, et Eestil on hea maine ja Eesti on tõsiseltvõetav riik põlisrahvaste ringkondades. Nüüd, kaks pool kuud peale selle konverentsi toimumist, on hea aeg mõtestada, mis seal toimus ning kas on mingisuguseid vahetulemusi, millised on selle konverentsi edasiste tulemuste ootused. Põlisrahvaste teema on väga ajakohane ka selle tõttu, et sel aastal toimus olulisi sündmusi nende põlisrahvaste seas, kelle saatus peaks meile eestlastena eriti hästi korda minema.

Siin juba mainiti isurite küsimust ja isurid, kelle traditsioonilisele asualale ähvardab kerkida karbamiiditehas, mis ohustab nende eluolu ja keskkonda. Ka laiemalt läänemere piirkonna keskkonda. See on selline uus teema ja võib-olla proua välisministri täpsustuseks leian, et isurite olukord pole kaugeltki trööstitu. Käisin juulikuus seal, leidsin kinnitust, et isuri kodanikuühiskond on väga aktiivne ja mul on väga hea meel, et isurite esindaja on täna siin meie panelistide seas. Pean kindlasti silmas ka krimmitatarlasi. Ma väga tunnustan Eesti riigi juhte selle eest ka, et krimmitatarlasi on hakatud pidama prioriteetseks põlisrahvaks meie jaoks. Kuigi krimmitatarlastega ei seo meid keelesugulus, nagu soome-ugri hõimurahvastega, siis meie rahvaste lähiajaloos on nii mõndagi ühist ja ühendavat. Siinkohal meenutagem, et just sel aastal möödus 70 aastat krimmitatarlaste massilisest küüditamisest stalinistliku nõukogude režiimi poolt, mille tulemusel hukkus üle 100 000 krimmitatarlase. Seetõttu võime pidada krimmitatarlasi mälu-või lähisugulasteks. See tähendab, et nende edasise käekäigu suhtes ei tohiks me jääda ükskõikseks. Ma väga tunnustan välisministrit selle eest, et ka see kinnitus või lubadus tegelda krimmitatari temaatikaga tulevikus on välja käidud.

Edasine arutelu saab olema inglise- ja venekeelne, siis rõhutan, et see on igati eestimeelne.

Võtmesõna arutamaks põlisrahvaste õigusi on see, et teooria õigustest erineb praktikast. Teoorias on globaalne konsensus, mis on põlisrahvaste minimaalsed õigused, kuid me näeme praktikas, et väga üksikud riigid täielikult järgivad ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni. Selle deklaratsiooni rakendamine on üsnagi ebaühtlane. Boliivia on selle deklaratsiooni ainsana seaduseks teinud, teiste riikide jaoks on see pigem soovituslik. Praktikas tõlgendatakse ja rakendatakse ÜRO deklaratsiooni väga mitmel erineval viisil, ilmselt on sama palju variante, kui on riike. Tulemuseks varieeruvad suuresti igapäevased kohalikud reaalsused nii arenenud kui arengumaades. Need reaalsused võivad olla väga muserdavad. Põhisrahvaste õiguste aktivistid kriminaliseeritakse ja nad satuvad vägivalla ohvriks. Ma pole kindel, et meie siin saalis kujutame ette, mida põlisrahvaste aktivistid iga päev läbi elavad, sest enamus meist pole seda teed ette võtnud.

Paljud põlisrahvad seisavad silmitsi rassismi, diskrimineerimise, negatiivsete stereotüüpide loomisega. Tihtipeale pole riik kui selline süüdi, vaid see peegeldab hoiakuid rahva hulgas, millel võivad olla ajaloolised põhjused. Paljudel põlisrahvastel pole kellegi poole pöörduda, et abi saada, neil pole kuhugi minna. Sest nende enda riigid teenivad sageli näiteks suurfirmade huve, kes tahavad nende loodusressursse ekspluateerida. Rahvusvahelistel organisatsioonidel ja ÜRO-l ei ole vahendeid, et tegeleda konkreetsete põlisrahvaste konkreetsete probleemidega. See ei tähenda, et kohalik aktiivsus on mõttetu ja tulutu. Järjest rohkem on need tulu toonud. Igapäevane töö, mida põliselanike aktivistid tegema peavad, võib olla ülimalt kauge rahvusvahelise õiguse teooriast ja instrumentidest.

Et sellest probleemist täit ülevaadet saada, peame rääkima nii globaalsest teooriast kui ka kohalikust praktikast. Siis me näeme ka nende kahe vahet ja siis me saame vaadata, kuidas seda vahet vähendada või üldse kaotada. Sel põhjusel on selle paneeli sisu näidata teooria ja praktika vahet. Mul on hea meel tervitada selle paneeli eksperte, kes esindavad nii teoreetilisi kui praktilisi vaatenurki ja mis kõige olulisem, kes ise on alustanud oma karjääri aktivistidena ja mitmed neist on võtnud laiema rolli oma riigis ja globaalselt.

Ma tutvustan teile meie paneliste. See on kõige meeldivam roll moderaatorina. Meil on tõepoolest väga unikaalne grupp eksperte.

Esiteks on siin Dr Dalee Sambo Dorough, kes on Alaska inuit. Ta on ÜRO põlisrahvaste alalise foorumi esinaine. Ta on ka Alaska Ülikooli akadeemik. Ta on ka põlisrahvaste aktivist Alaskal ja mujal maailmas. Ta on seotud ÜRO põlisrahvaste õiguste loomisega ja töötab edasi selle kallal, kuidas neid õigusi paremini rakendada.

Edasi on meil Dr Pavel Sulyanziga, kes on üks kõige kogenum põlisrahvaste aktiviste Venemaalt. Ta on rahvuselt udege, see on Venemaa kaug-ida väiksearvuline põlisrahvas. Hetkel on ta ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste töögrupi liige ja juhtiv Venemaa põlisrahvaste õiguste kaitsja.

Järgmiseks, ja nüüd me peame suure hingetõmbe tegema, sest härra Mustafa Dzemilev on legendaarne krimmitatarlaste juht. Ta on pühendanud kogu oma elu krimmitatarlaste õiguste ja inimväärikuse taastamisele. Ta on Ukraina presidendi volinik krimmitatarlaste alal Ukraina parlamendi liige, ja endine krimmitatarlaste rahvusliku liikumise ehk Mejlisi liider. Selle aasta sündmuste tulemusena, Krimmi annekteerimine, on selge, et teie elutöö pole veel lõppenud ja te olete võtnud uued väljakutsed vastu märkimisväärse julgusega. Tere tulemast!

Siis on siin Valentina Sovkina, kes on koolasaamide parlamendi esinaine. Ta on samuti koolasaamide raadio direktor ja oli hiljuti kodumaistes kui rahvusvahelistes uudistes kummaliste raskuste tõttu, millega ta silmitsi seisis. Ta pidi jõudma New Yorki maailmakonverentsile, lõpuks ta küll jõudis sinna läbi raskuste. Ja ma nägin pilti, kus sa hoidsid saami lippu käes ja olid selge sõnumiga, et saami naist nii lihtsalt vaigistada ei saa. Tere tulemast Valentina!

Viimane, kuid mitte vähe tähtsam on Dmitrii Harakka-Zaitcev, kes on isurite rahvusliku ühenduse „Soikkola“ liider. Ta on jurist ja töötanud Peterburi Herzeni Ülikoolis lektorina. Sel aastal on Dmitri aktiivselt tegelnud oma rahva maade kaitsmisega. Isurid on märkimisväärselt edukalt oma sõnumit maailmale kuulutanud, ilma erilise välise abita maailmast. Tere tulemast Dmitri!

Nüüd ma palun meie esimese kõneleja Dalee pulti, kes lahkab laiemalt põlisrahvaste õiguste rahvusvahelise õiguse osana.

Dalee Sambo Dorough:  Aitäh Oliverile selle suursuguse sissejuhatuse eest. Ma loodan, et suudan nende sõnade kohaselt ka kõneleda. Tänan Eesti Inimõiguste Instituuti kutsumast.

Ma sooviksin teha kiire sissejuhatuse ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonile — millised on osalisriikide kohustused rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtete ja rahvusvahelise tavaõiguse kontekstis. Seejärel jagan teiega põlisrahvaste õigustega seoses hädasõnumi.

Nagu te kõik teate, ma eeldan, on ÜRO harta põhieesmärke tagada rahvaste võrdseid õigusi ja enesemääramise õigust. Teate ka formuleeringut, mida leiab ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste rahvusvahelises paktis. Üks väheseid rahvusvahelisi instrumente, mis kinnitab ühiseid inimeste grupiõigusi, artiklis 1, paragrahvis 1: kõigil rahvastel on enesemääramise õigus. Mis puutub põlisrahvastesse, need rahvusvahelised paktid ega ka inimõiguste ülddeklaratsioon ei arvestanud põlisrahvaste kultuurilist konteksti. Seetõttu põlisrahvad töötasid selle nimel, et avada ÜRO uksed ja tagada seda, et rahvusvaheline inimõiguste režiim arvestaks nende vajadusi. Suures osas seetõttu, et maailmas on 370 miljonit põlisrahva esindajat, kelle suhtes on toime pandud ulatuslikud inimõiguste rikkumised, alustades rassismist ja diskrimineerimisest, lõpetades maade  äravõtmise ja genotsiidiga.

Me oleme kursis ka inimõiguste olemusega — inimõiguste universaalsus. Oli aga inimõiguste režiim, mis ei olnud universaalne, mis ei hõlmanud põlisrahvaid, nende maailmavaateid ja vaatenurki. Kuid veel üks oluline aspekt on see, et inimõigused on üksteisest sõltuvad, omavahel  seotud ja  lahutamatud. See on kooskõlas põlisrahvaste maailmavaatega — nende suhted ümbritseva keskkonnaga, kuidas see seostub kultuuriga, kuidas see omakorda seostub erinevate sotsiaalsete väärtustega, tavadega, praktikatega, institutsioonidega, jne. Jällegi, põlisrahvaste maailmavaate kohaselt on need asjad tegelikult omavahel seotud ja üksteisest sõltuvad.

Kuna olemasolevad inimõiguste instrumendid ei arvestanud põlisrahvaste eriliste tunnuste ega ka nende erilise poliitilise staatusega, siis nende selliste standardite loomine toimus  ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni näol. Nagu ka minister mainis, see võeti vastu 13. septembril 2007 ÜRO peaassamblees. Austraalia, USA, Uus-Meremaa ja Kanada hääletasid küll selle vastu, kuid õnneks ja lõpuks on need neli riiki nüüdseks selle deklaratsiooni heaks kiitnud.

ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni artikkel 3 kinnitab, nagu ka rahvusvaheliste paktide artikkel 1, et põlisrahvastel on enesemääramise õigus. Sellest tulenevalt võivad nad vabalt oma poliitilist staatust määratleda ja oma majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist arengut edendada. Kui te mõtlete sellele laiale ja üldistavale keelele, on see ju kõik, mida deklaratsioon peaks ütlema, see on kõikehaarav. Lisaks, ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon ongi väga laiaulatuslik. Selles on terve paragrahv, mis kinnitab, et põlisrahvastel on õigus oma maadele, territooriumitele ja maavaradele, mis on traditsiooniliselt olnud nende omanduses, valduses või kasutuses, või mida nad on omandanud mingil muul moel.

Ühe näitena, kui kõikehaarav ja üldine deklaratsiooni keel on, kinnitab artikkel 31, et põlisrahvastel on õigus säilitada ja arendada on kultuuripärandit, kuid olen ka ära märkinud “ja oma teadust, tehnoloogiat ja kultuuriilminguid” . Kui te mõtlete põlisrahvaste peale ja nende kultuuriilmingute peale, siis see on jällegi väga lai ja kõikehõlmav keel. See on vaid üks põlisrahvaste deklaratsiooni 46 paragrahvist, mida tuleb lugeda teiste artiklite kontekstis.

Mis puudutab deklaratsiooni staatust, siis Rahvusvahelise Õiguse Assotsiatsioon on arvestanud lisaks deklaratsioonile ka praktikaga ainsa siduva rahvusvahelise õiguse instrumendi tõlgendamisel, mis konkreetselt puudutab põlisrahvaid. Tegemist on Rahvusvahelise tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooniga nr. 169. Kuigi ainult 22 riiki on seda konventsiooni ratifitseerinud, on see rahvusvahelise lepingu staatuse tõttu oluline. Sellele lisaks rahvusvaheline tööorganisatsioon ise, töötajad, kuid ka partnerid on kinnitanud, et ÜRO põlisrahvaste deklaratsiooni ja ILO konventsiooni nr. 169 tuleb lugeda koos. Nad täiendavad teineteist ja nende vahel on dünaamiline sünergia.

Mis puudutab konverentsi tulemuste dokumenti, siis mul on väga hea meel, et välisminister ja ka Oliver rõhutasid dokumendi olulisust. Minu jaoks on väga kriitiline rõhutada kohustusi, mis on tekkinud rahvusvahelise tavaõiguse ja rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtete kaudu ja nüüd ka lisaks need kohustused, mida riigid on tulemuste dokumendi vastuvõtmisel endale võtnud. On väga oluline Eesti jaoks, kes on ÜRO liige, kuid veel olulisem, positsioonis, milles te end praegu majandus- ja sotsiaalnõukogu ning inimõiguste nõukogu liikmena leiate, et te arutate kuidas te iseseisvalt või teistega koostöös, loominguliselt ja innovatiivselt panete  ÜRO teisi liikmeid täitma oma rahvusvahelisi kohustusi seoses põlisrahvastega.

Ma ütlen seda peamiselt sellepärast, et selleks on tungiv vajadus. Iga päev, iga nädal, iga kuu kaitsevad põlisrahvad oma õigusi. Me oleme kuulnud, et neid on süüdi mõistetud aktivismi eest, lihtsalt sellepärast, et nad kaitsevad oma maid, territooriume ja ressursse. Ma usun, et see on pakiline asi, et riigid ja valitsused nagu Eesti, koostöös teiste riikidega ÜROs, saavad panustada põliselanike abistamisse mitte ainult siin regioonis, vaid kogu maailmas.

Dmitrii Harakka-Zaitcev:  Tere õhtust daamid ja härrad. Ma soovin tänada ürituse korraldajaid, et mind siia kutsusite. Mul on hea meel näha oma kolleege ja ka uusi nägusid siin.

Alustuseks tahan rõhutada, et ma ei soovi siin laval kedagi süüdistada või kellegi tegevust kritiseerida. Minu ülesandeks on praegust olukorda kirjeldada läbipaistvalt, ausalt ja anda inimestele uus võimalus ise hinnata, mis on õige ja mis on vale.

Kõigepealt ma sooviksin tutvustada, kes me oleme. Me nimetame end soikkolaisteks, sest viimane piirkond, kus me elasime ajalooliselt ja mis kuulub meie väiksele rahvale, asub Soikkola poolsaarel. Meil ei ole objektiivseid andmeid selle kohta, kui palju meid tänapäeval on, kuid Leningradi oblastis on meid umbes 300. Me kuulume soomeugrilaste sekka ja meil on tihedad sugulussidemed ingerlaste, soomlaste, vadjalaste, eestlastega. Kõige tähtsam periood meie rahva arengus ja hariduses oli aeg peale Tartu lepingut. Siis saime me endale oma linnavalitsuse, koolid, raamatud ja raamatukogud.

Viimase 14 aasta jooksul on meie rahvusliku identiteedi kasv olnud märgatav. Kaks protsessi kulgevad paralleelselt: identiteedi kasv ja intensiivne tööstuse laienemine meie maadel. Mul on väga vähe aega, seega ma otsustasin palju informatsiooni panna slaididele. Nii et näete, mis on meie praegune situatsioon ja siis see, mida me loodame saavutada. Kui me lõpetame võitluse meie alade tööstuslikuks muutmise vastu, siis me näeme järgneva 10 või isegi 5 aasta jooksul uut tööstusmaastikku. Kõigepealt Balti karbamiiditehas, siis sadamad ja teised tehased.

Võib öelda, et uus isuri teema algas sel aastal, 2014 jaanuaris, kuid me oleme arutanud industrialiseerimise teemat vadjalastega juba ka varem. Meil on olnud ametivõimudega suuri probleeme erinevatel tasanditel ja me oleme seaduse piires proovinud teha kõike, mida saame. Oleme pidanud jälgima, et meie tegevus läheks kokku Vene seadustega ja üks asi, mis me teha saime, oli info levitamine. Ma sooviksin tänada oma kolleege MTÜst Fenno-Ugria. Nad on meid algusest peale palju toetanud ja head tööd teinud.

Miks me võitleme selle vastu? Plaan on blokeerida Soikkola poolsaare külasid uue tööstusrajooni kaudu. Meil protest on põhjendatud. On alternatiivseid piirkondi, kuhu need tööstuspiirkonnad teha. Pole vajadust meie maid rikkuda, sest kahju, mis nende piirkondadega tehakse, on ilmselgelt parandamatu. Maastik muudetakse täielikult, nii et kui te tulete meie piirkonda viie aasta pärast, siis miski pole enam samamoodi. Me oleme teiste isuritega arutanud, et meie põhiväärtus on loodus ja meri ja meie pühad kohad. Meile vaieldakse vastu, et me pole kunagi olnud nagu mõni põhja või kaug-ida põlisrahvas. Meid on alati koolis haritud, oleme alati olnud kaubandusele ja rahvusvahelisele kaubandusele lähedal, Leningradile, Petrogradile, Peterburile jne ja meil pole traditsioone. Kuid see pole tõsi. See on traditsioon olla Soome, Vene, Eesti, Rootsi vahel ja töötada mere ja loodusega ja jääda kogu eluks oma piirkonda. Praegu on meil oht saada oma maalt välja saadetud.

Mul ei ole palju aega, aga ma sooviks teile näidata ühe inimese reaktsiooni meie protestile. See info on väga avalik ja anonüümsest ajalehest, mida jagatakse Soikkola piirkonnas ja kaubanduskeskustes. Siin on plaan, kuidas meie maa-ala soovitakse ümber muuta ja milline see välja peaks nägema 2035. aastal. Plaan on piirkond industrialiseerida. Siin te näete praegust olukorda ja siin on tulevikuplaan, industrialiseerimise ettepanek. Nagu te näete, siis infosõda algas minuga siit – miks, ma ei tea. Siin ma olen ingerlaste lipuga, mitte isurite lipuga ja siin on kujutatud minu võimu Fenno-Ugria, President Ilvese ja Riigikogu üle. Ma võin ennast pidada inimeseks, kes saab mõjutada ÜROd ja Euroopa Nõukogu parlamentaarset assambleed. Nii et nende piltide peal näen ma välja nagu Superman koomiksist, Super-isur, kes üritab peatada Venemaa industrialiseerimist ja arengut.

Meie kogukonna põhiidee on see, et me oleme jätkuvalt Vene föderatsiooni kodanikud ja elades koos teiste rahvustega sellel territooriumil peame heitlust inimõiguste nimel, mitte ainult põlisrahvaste õiguste nimel. Seepärast me proovime rõhutada, et see pole poliitiline probleem, see pole majanduslik probleem. See on meie tervise ja heaolu teema ja meie järgnevatele generatsioonidele ka looduse probleem. Me teeme, mida saame, koos oma kolleegidega “Soikkolast” ja kõigi sealsete inimestega, et kasutada oma õiguste kaitseks kõiki õiguslikke vahendeid.

Viimasena sooviksin küsida, et kas meil on vahendeid, et kaitsta meid endid ja meie õigusi? Aitäh.

Oliver Loode: Aitäh Dmitri ja tänan, et jagasid meiega probleeme, millega põlisrahvaste aktivistid silmitsi seisavad, sealhulgas infosõda. Kuigi teie kogukonnas on vaid paarsada inimest, olete te siiski sattunud selle propaganda alla.

Dmitrii Harakka-Zaitcev: Me peame kogu aeg kontrollima ajalehti ja me kunagi ei reageeri, ei teata politseisse ega otsi inimesi, kes on selle taga. Me proovime leida institutsiooni, kes oleks meie probleemidest huvitatud.

Oliver Loode: Enne, kui sa istud, siis mul on hea meel, et mul on selline vägev sõber, kes suudab ÜRO’d ja Euroopa Nõukogu parlamentaarset assambleed mõjutada. Inimesed, kel on sellised võimsad juhid, on ise ka üsnagi võimsad, seepärast ei ole isurite olukord sugugi nii trööstitu.

Oliver Loode: Meil on alla 30 minuti aruteluks ja küsimusteks. Sooviksin alustada arutelust panelistide vahel. Jälgides Dmitri teemat, siis ühelt pool on palju spetsiifilist informatsiooni konkreetse asukoha ja inimeste kohta, teisalt on see üsna tüüpiline situatsioon paljude põlisrahvaste jaoks. Nad on olnud sarnastes olukordades. Mõnedel on õnnestunud oma õiguste ja territooriumi kaitsmine, teistel aga mitte. Kuna meil siin paneelis on nii palju kogenud põlisrahvaste aktiviste, ma paluksin teil kommenteerida kuuldut ja ehk on teil nõuandeid aktivistidele nagu Dmitri. See oleks kindlasti väga hinnatud. Ma paluksin Pavelil alustada, kuna see on just see teema, millega sina tegeled.

[…]

Dalee Sambo Dorough: Aitäh kõigile. Iga sekkumine on väga oluline. Isurite mured on kõigi põlisrahvaste universaalsed probleemid. Just selle koha pealt, et tahetakse nendes piirkondades kaevandada, neid industrialiseerida, seepärast ma ütlesingi, et see on väga põletav probleem. Ma annaksin mõned soovitused — põlisrahvastega tuleb suhelda nii kodus kui ka rahvusvaheliselt. See on ühiskondadele üleüldises plaanis hea. See on rahvusvahelise majanduse tervisele hea. Liiga tihti riigid industrialiseerivad oma maad ja unustavad, et enne on oluline suhelda kohalike inimestega. Nii põlisrahvastega kui ka mitte põlisrahvastega. Tulemus on palju koostööaltim, kui inimestega suhelda, selle asemel, et ignoreerida nende õigusi.

Julgustaksin teie rahvast ja põlisrahvaid üldiselt kasutama erinevaid foorumeid ja õppima oma õiguste sisust. Esitage avaldus ÜRO põhirahvaste fondi ja tooge oma sõnum ja mured rahvusvahelisele tasandile. Mis puudutab kohustusi, mida riigid on endale võtnud, on üsna huvitav rõhutada fakti, et Vene Föderatsioon ei keeldunud kohustustest ega panustamisest, mida konverentsi tulemuste dokument hõlmab. Seega, kuna Venemaa ei keeldunud kohustustest, on meil ka Venemaa nõusolek, et ÜRO deklaratsioonis esitatud põliselanike õiguste miinimumstandardeid tuleb kaitsta ka Venemaal.

Dmitrii Harakka-Zaitcev: Tänan Pavel ja Dalee. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et probleem pole mitte lihtsalt meie peas, praegu me üritame uurida neid instrumente ja juhtumeid teistes piirkondades ja riikides. Probleemiks on, kui me midagi deklareerime, siis administratsioon peaks esiteks nõustuma või paluma mõningaid soovitusi oma põlisrahvaste esindajatelt. Me oleme ette valmistanud projekti, kuid neil napib teadmisi. Näiteks on meil avalikud arutelud karbamiiditehaste kohta meie külas. Peale presentatsiooni inimesed tõusid püsti ja küsisid, kas on võetud põlisrahvaste, sh vadjalaste huvisid ka arvesse, sest neid huvitas, kellega konsulteeriti enne presentatsiooni. Neile öeldi, et neid on ju ainult kolm ja projekti dikteerivad investorid. Selline hoiak on väga tavaline nii investoritele kui ametnikele. Eile Peterburis oli töögrupp, mis töötas uue programmiga, mis loodi 2014. aastal Leningradi oblastis. See programm keskendus põlisrahvaste sotsiaalsetele ja majanduslikele arengutele. Võib-olla me peaksime sellest programmist ootama palju positiivset, kuid mul on hirmud. See programm kestab vaid kaks aastat — mida selle ajaga ära tehakse? Nii et siin on vasturääkivusi minu arvates.

Oliver Loode: Enne, kui me võtame küsimusi publiku seast, sooviksin ühe küsimuse esitada härra Dzemilevile. Koos Ukrainaga ÜRO on heaks kiitnud põlisrahvaste deklaratsiooni, krimmitatarlased on muutunud rohkem nähtavaks rahvusvahelises plaanis. Kas te saate öelda, mis on teie ootused rahvusvaheliselt kogukonnalt, nii ÜRO süsteemilt ja põlisrahvastega seotud mehhanismidelt kui ka laiemalt teistelt põlisrahvastelt, kelle abile te loodate?

[…]

Oliver Loode: Meil on natuke aega küsimusteks. Küsin publiku seast. Palun.

Küsija: Aitäh selle huvitava arutelu eest. Nagu Dmitrigi küsis, kas on vahendeid, et kaitsta põlisrahvaid, siis mind huvitab, kas selliste küsimustega on keegi pöördunud Euroopa Inimõiguste Kohtu poole ja kui on, kas on mõni oluline kohtuotsus, millele võib viidata?

Oliver Loode: Võtame kaks küsimust veel

[…]

Oliver Loode: Laseme Dmitril väga lühidalt vastata — kas Eesti toetus on pigem hea või halb?

Dmitrii Harakka-Zaitcev: Ma kiirelt kommenteeriks seadusandlust. Praegu on riigiduuma laual uue seaduse eelnõu, mis piirab põllumaade muutmist tööstusmaadeks. Me ootame seda uut seadust, et see kaitseks meie maid. Ajalooliselt on meil seos eestlaste, soomlastega ja keegi ei saa seda ümber lükata. Meie kavatseme üksteisega suhelda ega taha olla isoleeritud. Kui see probleem jaanuaris tekkis, siis me koostasime 15 kirja valitsustele ja ühendustele, oma kolleegidele Eestis ja Soomes. Te ju teate, millist abi me saime ja kellelt. Ma ei soovi seda kommenteerida rohkem.

Oliver Loode:  Meil pole rohkem aega. Kui saaksime, siis arutelu jätkuks mitmeks tunniks. Tänan teid kõiki. Ma loodan, et täna astusime esimese sammu selle poole, kuidas parandada praktika ja teooria lõhet. Tänan ja järgmise korrani.