2020
Inimõiguste aastakonverents
Iga äärmuslikkus on harimatuse tundemärk

Sissejuhatus

Tänavu möödub sada aastat Eesti esimese põhiseaduse vastuvõtmisest. Tänavu tähistab ka ÜRO oma 75. sünnipäeva. Ning tänavu oleks Inimõiguste aastakonverents pidanud toimuma kümnendat korda. Need on väärikad tähtpäevad, mida tahaks väärikalt tähistada. Kuid traditsioonilises vormis me seda siiski teha ei saa. Koroonapandeemiast tingituna räägime inimõigusi puudutavatel põletavatel teemadel ning meenutame tähtpäevi veebi vahendusel. Nõnda saab ka iga huviline vaadata meie vestlusi endale sobival ajal. Arutelud on salvestatud ja varustatud subtiitritega. Küsimusi esitada ei saa, kuid videosid on võimalik kommenteerida ning palumegi seda kõigil lahkesti teha! Loomulikult on teemad mõjutatud tänavuse aasta erilisusest.

Ülle Madise, õiguskantsler

EELNEVAD AASTAD

2019
Väärtused ja huvid paralleelmaailmades

Puhas keskkond ja maakera tulevik, võimalus säilitada eraelu ja inimpsüühikale vajalik tagasitõmbumise võimalus on praktilised teemad, mis puudutavad kõiki.

Loe edasi
2018
Väärtuskonfliktid

2018. aastal arutleti paneelides väikeriike kui võrdseid partnereid, kas inimõigustel on tulevikku, kui palju võivad mõjutada algoritmid inimõigusi ja kas Venemaal on tulevikku.

Loe edasi
2017
Kas inimõigused on vabalanguses?

Aastakonverents käsitles inim- õiguste vaatenurgast lähtudes mitmeid täna aktuaalseid teemasid: terrorism, tehnoloogia areng, julgeolek, väikeriigid globaliseeruvas maailmas, kultuur ja rahvusvaheline koostöö.

Loe edasi
2016
Must-valged väärtused polariseeruvas maailmas

Konverentsil tulid jutuks Eesti avalik arvamus inimõigustest ja siinsete uusimmigrantide hinnang inimõiguste olukorrale, propaganda mõju kollektiivsetele inimõigustele ning migratsioonikriisi valguses räägiti sõna- ja väljendusvabadusest Euroopas.

Loe edasi
2015
Inimõigused muutuvas ajas

Käsitlesime Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid, keelelisi inimõigusi, samuti inimõiguste tagamisega seotud väljakutseid Ukrainas ja pagulaskriisi Euroopas.

Loe edasi
2014
Väärikus inimõiguste kontekstis

Konverents käsitles rahvusvahelist õigust, põlisrahvaste õigusi, inimõiguste probleeme Venemaal ja privaatsusõigust kui inimõigust.

Loe edasi
2013
Inimõigused ja ühinemisvabadus

Analüüsime inimsusevastaseid kuritegusid, valitsusväliste organisatsioonide rolli, kuidas ühendada terrorismivastase võitluse meetmed inimõiguste kaitsega reaalses elus ning küberruumis.

Loe edasi
2012
Uued väljakutsed inimõigustes

Konverents seadis esiplaanile inimõigused ja julgeoleku ning inimõigused ja interneti.

Loe edasi
2011
Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise 20. aastapäevale pühendatud konverents

Inimõiguste Instituut on Eesti esimene ja vanim sõltumatu organisatsioon (asutatud 1992), mis tegeleb süstemaatiliselt inimõigustega.

Loe edasi

Äärmusluse tõus on rumaluse pealetung. Äärmuste kokkupõrgetes on põhilisteks kannatataks tavainimesed, kes asjasse ei puutu. Mitte aga äärmuslased ise, kes jäävad kulissidetagusteks niiditõmbajateks

-Mart Nutt

Kas elame äärmuste ajastul, mil radikaalsus on moes?

Sõnad äärmuslus ja radikaalsus on tänapäeva poliitilises debatis väga levinud. Seejuures märgivad mõlemad sõnad tegelikult hoiakut kellegi või millegi suhtes. Esimene viitab serval või äärel olemisele. Teine tuleb aga ladinakeelsest sõnast radix, juur. Niisiis tähistab see hoiakut, mis püüdleb algpõhjuse, juureni, tungimist.
Selliselt on tegu vastandlike mõistetega. Ometi kiputakse neid samastama. Miks see nii on? Ja kas saab olla äärmuslik radikaal või radikaalselt äärmuslik? Ning kui ollakse äärmuslik või radikaalne, siis kelle või mille suhtes? Kui kõik on äärmuslased, siis kas mõõdukus on radikaalsus?

Ajakirjandus – kas äärmuste kajastaja või seisukohtade võtja?

21. sajandil seisab ajakirjandus mitme suure probleemi ees: nii on lõppemas paberväljaannete aeg, kuid uued digilahendused ei too kasumit, samuti võtab sotsiaalmeedia üle uudiste vahendaja rolli, kuid just ajakirjanduselt oodatakse professionaalsust. Seejuures ei tee tarbija vahet professionaalsusel ja endale meelepärasel, mistõttu ajakirjandus leiab end pidevalt olukorrast, kus mitte lihtsalt ei kajastata ühiskondlikku debatti, vaid endalegi ootamatult ollakse selle osaline. Kõik see paneb ajakirjanduse usaldusväärsuse pidevalt proovile.

Kuidas üldse kajastada toimuvat ajal, mil poliitiline kultuur on muutunud käremeelseks ja seisukohad vastandlikeks? Milline on ajakirjanduse roll äärmuste ajastul? Kas kajastada või võtta seisukohta? Kellele anda sõna ja miks? Kui ohtlik on enesetsensuur ja kust see algab?

Kas ÜROst on saanud inimõigusi rikkuvate riikide tööriist?

Eestist sai ÜRO julgeolekunõukogu ajutine liige tänavu, mil Ühinenud Rahvaste Organisatsioon tähistab oma 75. sünnipäeva. Väärikas eas ühenduse tegevusvaldkonda kuuluvad rahu-, julgeoleku-, arengu- ja inimõigusküsimused, kuid eriti viimasel ajal on sagenenud kriitika organisatsiooni võimekuse ja metoodika osas. Nii on inimõiguste edendamine ja kaitse küll üks ÜRO eesmärkidest ja põhimõtetest, kuid järgmisest aastast kuuluvad ühenduse inimõiguste nõukokku ka Venemaa, Kuuba ja Hiina. Eriti viimane on torganud silma jõhkra inimõiguste ja põhivabaduste jalge alla tallamisega – seda nii Hongkongis kui uiguuride suhtes. Usaldust ei ärata ka organisatsiooni julgeolekunõukogu alalise liikme Venemaa avaldus, milles lubati „võidelda katsetega kasutada inimõiguste kaitset poliitilise surve avaldamise ja riikide siseasjadesse sekkumise vahendina”

Mida saab sellises olukorras teha ÜRO ise? Millise seisukoha peaksid võtma demokraatlikud riigid? Kas ÜROd tuleks reformida ning kui, siis kas ka siin ei peitu oht, et katsed maailmaorganisatsiooni muuta, võiksid teha sellest inimõigusi jalge alla tallavate riikide tööriista?

Korraldaja jätab endale õiguse teha ajakavas ja esinejate osas muudatusi.

KONVERENTSIL ON ESINENUD

Madeleine K. Albright
Mihhail Hodorkovski
Nina Hruštšova
Mustafa Dzhemilev
András Sajó
Andy Carvin
Artemi Troitski
Prof Ph.D Ben Wagner
Dalee Sambo Dorough
Dmitrii Harakka-Zaitcev
Georgi Potšeptsov
Galina Timtšenko
Žanna Nemtsova
Vesselin Popov
Tuomas Martikainen
Toomas Hendrik Ilves
Jacob Mchangama
Kersti Kaljulaid
Marriët Schuurman
Jan Knutsson
Paul Przemyslaw Polanski
Karolis Žibas
Valentina Sovkina
Prof Ph.D. Ülle Madise
Ashur Sargon Eskrya
Andy Carvin
Prof Ph.D Ben Wagner
Bibiana García
Christopher McCrudden
Ina Druviete
Daniel Mitov
David Patrikarakos
Vsevolod Chaplin
Thilo Sarrazin
Simon Davies
Dmitri Dedov
Jan Knutsson
Jean-Yves Camus
Sergei Erženkov
Jonathan Cristol
David Vseviov
John Dalhuisen
Aimar Ventsel
Annabelle Chapman
Galina Timtšenko
Jelizaveta Surnatševa
Harri Tiido
Jüri Maloverjan
Juri Butusov
Josep Soler-Carbonell
Refat Tšubarov
András Sajó
Ph.D. Koldo Casla
Prof. Leonhard Lapin
Linda Curika
Maria Makejeva
Panu Pihkala
Marriët Schuurman
Julian Burger
Lauri Mälksoo
Marina Kaljurand
Péter Szijjártó
Thella Johnson
Giovanni Buttarelli
Helen Eenmaa-Dimitrieva
John Dalhuisen
Jens Ole Bach Hansen
Eiki Nestor
Dmitri Dedov
Aleksei Gaskarov
Carmen Liliana Burlacu
Ph.D. Anna-Maria Osula
Andrei Lõssenko
Valentina Sovkina
Thella Johnson
Andres Parmas
Chandra Roy-Henriksen
Anna Verschik
Daniel Ionita
François Zimeray
Ph.D. Eva  Piirimäe
Sergei Badamshin
Jonathan Cristol
Josep Soler-Carbonell
Tiit Tammaru
Maksim Gorjunov
Suursaadik Raimonda Murmokaitė
Heiko Pääbo
Kristina Miskowiak Beckvard
Urve Eslas
Laura Laura Reed
Maria Baronova
Liisa Pakosta
Nina Reiners
Raul Rebane
Ph.D. Santiago Zabala
Ivar Tallo
Maria Makejeva
Ph.D Mart Nutt
Robert Ilatov
Prof Ph.D Alison Brysk