II paneel

Lauri Mälksoo: Tere päevast ka minu poolt. Selle sessiooni põhiline mõte on näidata seda, et inimõigused on muu hulgas ka rahvusvahelise õiguse osa. Et nad on midagi sellist, mis asetuvad üldisesse rahvusvahelise õiguse süsteemi ja see üldine rahvusvaheline õigus tegeleb loomulikult ka muude tähtsate küsimuste reguleerimisega, muu hulgas selle küsimuse reguleerimisega, et millal algab sõda?

Ma arvan, et meie panelistide huvides ma hakkan nüüd inglise keeles rääkima. Ma just rääkisin, et osa selle paneeli ideest on näha inimõigusi üldise rahvusvahelise õiguse osana. Selles paneelis oleme me üritanud luua kollaaži, et koos me loome pildi sellest, mis on juhtunud inimõigustega ja mis on juhtunud üldise rahvusvahelise õigusega eelmise aasta jooksul, täpsemalt Ukraina sündmuste tulemusena.

Meil on neil panelisti. Me alustame akadeemikuga – professor Christopher McCruddeniga, kes on inimõiguste ja võrdsusõiguse professor Belfasti Queen’si Ülikoolis. Enamuse oma karjäärist on ta olnud Oxfordi Ülikoolis. Professor McCruddenilt küsin ma lihtsa küsimuse: minu jaoks olete te globaalses mõttes juhtivekspert küsimuses, mida mõeldakse inimväärikuse all, rahvusvaheliste inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse teoorias. Nii et mu küsimus sulle ongi lihtne: mida selle all mõeldakse?

Järgmine kõneleja on NATO Peasekretäri eriesindaja naiste, rahu ja julgeoleku küsimustes Marriët Schuurmann Hollandist. Marriët annab samuti oma tõlgenduse, mida see hiljutine konflikt Ukrainas endast kujutab? Milline on siin NATO hoiak, mis siin kaalul on?

Meie kolmas kõneleja on Mary O’Hagan, kes on National Democratic Institute’i vanemdirektor Ukrainas. Küsimus Teile on: kuidas Ukraina ühiskond seda konflikti näeb? Mis on selle konflikti dünaamika ja kuidas see mõjutab meie edasist mõtlemist.

Viimaseks, kui on õigus, rahvusvaheline õigus või rahvusvahelised inimõigused, peab olema mingi sanktsioon või tagajärg. Kui keegi rikub õigust ja midagi ei juhtu, siis ehk polegi tegemist õigusega? Meiega on Tallina ringkonnakohtu kohtunik kriminaalkolleegiumis Andres Parmas, kes on seotud ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonnaga. Teilt, Andres, ma küsiksin küsimuse, mis roll võib olla rahvusvahelisel kriminaalõigusel tegeledes selliste konfliktidega nagu on hetkel Ukrainas, kuid ka teiste oluliste konfliktidega, millega on meil tulnud rinda pista 2014. aastal.

Paneeli pealkiri on “Rahvusvahelise õiguse muutumine hübriidsõdade ja varjatud agressiooni tulemusena”. Muidugi, üks võimalik vastus sellele formuleeringule võib olla, et õigust võib alati rikkuda, kuid see ei tähenda, et õiguse rikkumine kohe muudab seda õigust. See oleks muidu topeltvõit agressorile: kõigepealt sa võtad endale territooriumi ja siis viid maailma punkti, kus öeldakse, et enam meil pole rahvusvahelist õigust.

Rahvusvahelise õiguse ajaloolises perspektiivis on ikka ja jälle seda õigust vaidlustatud, seda on rikutud, kuid see pole nii lihtne, et õigusrikkumised kohe viivad rahvusvahelise õiguse muutumiseni. Muidugi, mis on mingil määral uus, on konkreetne dünaamika või asjaolud Ukraina konfliktis. Näiteks Venemaa ütleb, et neid pole isegi seal. Venemaa eitas viimase minutini, et Vene väed olid Krimmis ja siis viisid nad läbi annekteerimise.

Mõisted nagu “hübriidsõda” on mõnes mõttes uued mõisted ja võib ju vaid mõelda sellest suurest sammust, mille maailm on teinud – ajalooliselt tavapäraste sõjavägedega ja riikidega, kes üksteisele sõda kuulutavad. Eile me valmistasime seda paneeli ette ja rääkisime Martensist. Martens vaidles 19. sajandi lõpus oma vene kolleegidega selle üle, kas rahvusvahelise õiguse järgi tuleb sõda ikka veel ametlikult kuulutada. Huvitaval kombel on osad küsimused siiani Ukraina-taoliste konfliktide puhul samad.

Alustuseks, ma kordaksin sama ideed mis ennegi, et me muudaks asjad liiga lihtsaks agressoritele täna ja tulevikus, kui agressiooni tulemusena jõuame me järeldusele, et nüüdsest rahvusvaheline õigus on täiesti teistsugune võrreldes sellega, mis ta varem oli. Nii et me peaksime olema ettevaatlikud sellist järeldust tehes. Ometi, asjad muidugi muutuvad, kui me jääme pidama selle juurde, mis oli näiteks aastal 1945, kui ÜRO harta kinnitati, et rahvusvaheline õigus pole võimeline vastu hakkama päris maailma dünaamikale ja võimalustele, mida uue aja relvad annavad riikidel jne.

Ma arvan, et ma lõpetan siin ja annan sõna Christopher McCruddenile. Mis on inimväärikus ja kuidas see kontseptsioon läheb kokku inimõigustega ja rahvusvahelise õigusega üldisemalt?

Christopher McCrudden: Suur tänu. Mul on rõõm Eestis olla ja see on ka minu esimene kord siin. Mul ja mu abikaasal on siin väga tore ja ma väga loodan, et meil tekib võimalus taas külastada teie vahvat riiki. See on eriline rõõm, sest Iirimaalt tulles on siin nii palju sarnast, seega ma tunnen end kui kodus. Ja tänud Laurile meid siin juhatamast. Ma kavatsen vastata tema petlikult lihtsalt küsimusele, mis on inimväärikus. Kuid soovin enne öelda, mida ma kavatsen teha. Mul on plaan teha mitut asja: esiteks anda kiire ülevaade rahvusvahelistest inimõigustest ja inimväärikuse kohast selles. Siis, mis seostub konfliktisituatsiooniga – arutada üksteisega vastuolus olevaid lähenemisi inimväärikusele ja selle rakendamisele.

Ma alustan rahvusvahelise õiguse kõige lihtsama ideega. See saab alguse mingil määral riikidest. Ma loodan, et ma pole liiga entusiastlik öeldes, et hindasin tohutult teie presidendi kõnet hommikul. Põhiliselt ma plaanin tema kõnet kommenteerida.

Alustame riikidega. Riigid põhiliselt lepivad kokku rahvusvaheliste lepingute ja tavaga olla seotud rahvusvahelise õiguse teatud aspektidega. Ma tulen tava teema juurde, sest rõhk on sageli vaid lepingutel ja me peame olukorda veidi keerulisemaks tegema. Tava tähendab osaliselt, kuidas riigid käituvad ja ka seda, millega nad formaalselt nõustuvad lepingutele alla kirjutades. Nii et rahvusvaheline õigus sisaldab erinevaid väärtusi, alates riikide suveräänsest võrdsusest, hõlmates julgeolekut, jätkusuutlikkust, õiglust, rahu, enesemääramist õigust – kõiki selliseid väärtusi, mida võiks rahvusvahelises õiguses eeldada. Kuid nende väärtuste osaks ja lisaks on ka inimväärikus. Lauri küsimus on sisuliselt see: mida see tähendab ja mis on selle koht?

Probleem, milleni me jõuame, on see, et rahvusvahelisel õigusel on erinevad osad. See, mis meid eriliselt huvitab, on inimõigused. Kuid see on mitmete teiste rahvusvahelise õiguse lähenemiste ja elementidega seotud. See ei ole teistest eraldiseisev. Inimõiguste piires on meil on märkimisväärne valik, kuidas seda rakendada – meil on rahvusvaheline, piirkondlik ja siseriiklik kontekst.

Mis on seega rahvusvahelise õiguse tunnused? See on mõnevõrra problemaatiline. Süsteemis pole nähtaval selget väärtuste hierarhiat, neid on palju. Üldine koordineerimismehhanism puudub. Lõpptulemusena põhineb see riikide nõusolekul. Rahvusvaheline õigus on vaid üks väärtuste edendamise mehhanism.

Millised on väljakutsed? Taaskord on need üsna kaalukad ja kerkivad esile mõningates joontes, mida ma just mainisin. Näiteks, mõned võivad öelda, ja me oleme seda ka näinud, et ISISe kontekstis on rahvusvahelise õiguse süsteem tervikuna kõrvale heidetud. Me näeme ka rahvusvahelise õiguse eiramist näiteks selle mõtteviisiga, et religioon trumpab kõik üle. Või et Realpolitik valitseb ja rahvusvaheline õigus on lihtsalt koormaks. Või tõelise skeptitsismi alusel. Nii et mõni ütleb, et rahvusvaheline õigus on nii ebaefektiivne, et meil pole mõtet oma pead sellega murda. See on üks võimalik väljakutse.

Teine võimalik väljakutse, eriti neile, kes tegelevad väärikuse või inimõigustega, on väärtuste prioriteetide ümberjärjestamine rahvusvahelises õiguses. Näiteks me näeme rida erinevaid väärtusi, mis on kinnitatud rahvusvahelise õiguse süsteemi ja mõni võib öelda, et nüüd me peaksime esile tõstma riikide suveräänset võrdsust, mitte väärikust. Seega, siin on küsimus, kuidas väärtusi prioritiseerida rahvusvahelises õiguses.

Kolmandaks on võimalus – ja mõningatel juhtudel oleme näinud, et ka reaalsus – et väärtused lüüakse tükkideks süsteemi eri osade vahel. Arvestades süsteemide ja elementide arvukust rahvusvahelises õiguses – kaubandusõigus, rahvusvaheline mereõigus ja inimõigused – näeme, et eri institutsioonid tõlgendavad süsteemi erinevaid osasid ja nad võivad seda teha erinevalt. Nii et kui näiteks WTO tõlgendab inimõiguste mõisteid võib tulemus olla erinev, kui siis kui seda teeb mõni inimõiguste kohus. Nii et näeme killustatust inimõiguste süsteemis endas, kus erinevad institutsioonid tõlgendavad inimõigusi erinevalt. Näiteks Inimõiguste Komitee ÜRO-s võib tõlgendada usuvabaduse mõistet erinevalt Euroopa Inimõiguste Kohtust.

Nii et mis koht on siin inimväärikusel? Ma jõuan presidendi kõneni ja minu lühike vastus Lauri küsimusele on, et inimväärikus tähendab põhiliselt, et igal inimesel – ma ütlen “inimene”, kuna see on individualiseeritud mõiste – ainuüksi sellepärast, et ta on inimene, on sisemine väärtus ja seda tuleks austada. Kui me jõuame selles kokkuleppele, siis me saaks ka paljudes muudes asjades kokkuleppele. Me soovime seda väärikuse arusaama eristada väärikusest  mõnes teises kontekstis. Näiteks inimõiguste kontekstis me räägime inimväärikusest, muudes kontekstides, vanemates kontekstides, kasutame me mõnikord väärikust kui solvangut, au või austust mõne ameti vastu. See ei mängi sellist rolli rahvusvahelistes inimõigustes, tegemist on austusega inimese vastu. Samuti erineb see väärikusest teistes kontekstides – näiteks riigi väärikus, rahvuse väärikus, suursaadiku väärikus. See on teine asi, kuid me jõuame lihtsa arusaamani, et igal inimesel on inimeseks olemise tõttu sisemine väärtus. Inimväärikus selles mõttes on, ma pakun, üldine inimõiguste süsteemi õigustav eesmärk. Ja seda on erinevates kontekstides erineval moel ikka ja jälle esile toodud. Näiteks Euroopa Inimõiguste Kohtus, kuid näiteid on veel palju.

Kas see puutub konkreetsetel juhtudel asjasse? Te võite selles kindel olla. See on kohe kindlasti asjasse puutuv teatud kontekstis. See pole vaid süsteemi üldine õigustav eesmärk, vaid see on ka üksikute inimõiguste aluseks. Näiteks Euroopa inimõiguste konventsiooni kontekstis on see iseäranis aluseks piinamise keelule, orjapidamise keelule, õigusele pere- ja eraelule ning õigusele mitte olla diskrimineeritud.

Ometi on siin üks probleem, selles kontekstis, et see on individualiseeritud mõiste. Näiteks tekib küsimus, kas see on rahvaste enesemääramise õiguse aluseks? See muutub keerulisemaks. Näiteks täna pärastlõunal räägime põlisrahvaste õigustest ja väärikusest selles kontekstis.  See on huvitav ja potentsiaalselt problemaatiline mõiste, sest see viitab gruppide õigustele, mitte indiviidide õigustele. Me võime selle juurde tagasi tulla.

Kas see on asjakohane konfliktisituatsioonis? Jah — Põhja-Iirimaa, Tšetšeenia, kurdid, Türgi, sõda terrorismi vastu, rahvusvaheline humanitaarõigus. Kõigi nende puhul me näeme, kuidas inimväärikust peetakse eriti oluliseks elemendiks, kui konfliktisituatsioon on silmapiiril. Kas see kaob, kui meil on konflikt? Ei, see pigem tuleb tagasi, et olla veel olulisem, et olla veel kesksemal kohal riigi ja teiste kontrollimisel sellistes kontekstides.

Kas on kultuurilisi erinevusi riikide vahel, mis puudutavad väärikuse mõistet? Me tuleme taas teema juurde, mida president käsitles oma kõnes. Näiteks võeti hiljuti ÜRO inimõiguste nõukogus Vene Föderatsiooni algatusel vastu resolutsioon “Inimõiguste ja põhivabaduste edendamine inimkonna traditsiooniliste väärtuste paremaks mõistmiseks”. Mis sisuliselt üritab traditsioonilisi väärtusi lõimida rahvusvahelise õigusega. Kuid huvitaval kombel tehakse seda mõne fundamentaalse põhimõtte, nagu näiteks väärtus, ümbertõlgendamise kontekstis. Sisuliselt on meil hetkel põhimõtteline debatt – võib isegi öelda, et põhimõtteline  konflikt – selliste mõistete nagu väärikuse pärast.

Rakendamine. Rakendamine on rahvusvaheliste inimõiguste elementide hulgas ilmselt kõige nõrgem. Võtame kaks näidet arutluse sissejuhatuseks. Ukraina — küsimused, kuidas ligi pääseda lennuõnnetuse toimumispaigale. Ukraina välisminister rõhutab inimväärikust. Süüria — keemiarelvade kasutus tsiviilelanike vastu. Taas, president Obama formuleerib seda seoses õigusega inimväärikusele. Ta ütleb, et see rünnak, keemiarelvade kasutamine, on rünnak inimväärikuse vastu. Tegemist on põhimõistega, mille tähendus on vaidluse alla sattunud, aga mitte selle keskne roll inimõiguste kontekstis. Kuid selle rakendamine nendes kontekstides on problemaatiline.

Ma tulen tagasi Nancy Soderbergi juurde, mõned siin ruumis ehk teavad, et ta on tähtis ameeriklane, välispoliitikategelane. Ta ütleb, et Süüria tragöödia – ja me võiksime seda laiendada ka teistele olukordadele – on selles, et inimväärikuse mõiste on küll kesksel kohal, kuid selle tagamine on pidev probleem. Ja ta lõpetab, öeldes, et Süüria inimesed maksavad selle tegevusetuse eest. Seda saame öelda ka teiste olukordade kohta. Aitäh kuulamast, ootan huviga arutelu.

Marriët Schuurman:  Ma esiteks hoiatan ette, et ma ei ole rahvusvahelise õiguse ekspert, olen lihtne õiguse rakendaja ja minu töö on muuta põhimõtteid tavaks.

Mõtiskledes paneeli põhiküsimuse üle – nende uute julgeoleku väljakutsete üle, mida me just arutasime — ja kas need muudavad rahvusvahelist õigust või kas need esitavad peaasjalikult meile väljakutse? Meie reageerimist, meie solidaarsust, meie vastupidavust, meie järjepidavust?

Ma vastaksin NATO vaatenurgast: need väljakutsed sunnivad meid ühinema ja meie aluseid tugevdama. Uuesti mõtlema selle üle, kuidas mitte ainult kõige paremini kaitsta meie liitlasi ja liitu, vaid kuidas kaitsta neid aluspõhimõtteid, mida liit peab kaitsma ja milleks NATO ka loodi. Nii et me oleme tagasi elementaartõdede juures. Minu mõte täna on, et parem viis meie aluspõhimõtteid kaitsta, on nende järgi elada. Minu töö NATOs on tõestada, et meie aluspõhimõtted on olulised meie igapäevatöös. Aluspõhimõte, et kõik inimesed on sündinud vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Täpsemalt on minu töö näidata ÜRO julgeolekunõukogu otsuse 1325 asjakohasust. See on üles ehitatud tõekspidamisel, et kaitstes ja rakendades võrdseid õigusi ja võimalusi kõigile, nii meestele kui naistele, luuakse stabiilsem, rahulikum ja õitsvam ühiskond ning vastupidavam kogukond.

Minu töö on aidata NATO-l see tõekspidamine praktikas rakendada ja näidata, et see muudab midagi. On vahe, kui me mõistame, kuidas ebakindlus ja konflikt mõjutavad sotsiaalset siduvust konflikti piirkondades. Kui me mõistame, kuidas ebakindlus mõjutab mehi ja naisi erinevalt. Kui me mõistame, kuidas meie tegevus mõjutab neid suhteid ja vajadusi. On vahe, kui meie üksused on saanud väljaõpet ja oskavad paremini reageerida seksuaalsele vägivallale konfliktipiirkondades. Tuleb ära märkida ja teatada vägistamise kasutamisest teiste inimeste domineerimiseks nende terroriseerimise ja dehumaniseerimise kaudu ning isegi genotsiidi  läbiviimiseks – ja tuleb selle kohta veenvaid tõendeid koguda. Et me murrame vaikust ja teeme lõpu karistamatusele.  Anname võimaluse ellujääjatele tagasi saada oma produktiivne roll ja taasehitada üles oma kogukond. See muudab asja, kui meie relva- ja tsiviiljõududes on naised, kellel on tihti parem juurdepääs kohalikule elanikkonnale kui meeskolleegidel. Kui me kaasame 100% elanikkonnast, mitte ainult meesjuhid. Kui me tagame võimaluse naistele asuda läbirääkimiste laua taha ja oma hääle kuuldavaks teha, kui otsitakse püsivaid lahendusi konfliktile.

Seega, soolist aspekti arvestades, saab paremini näha ja mõista konteksti, milles me tegutseme. See vähendab riske ja suurendab meie tegutsemisefektiivsust. See suurendab meie võimalusi saavutada püsiv rahu ja julgeolek. Individuaalse vabaduse ja võrdsuse põhimõtete edendamine, rakendamine ja nende järgi elamine on õige ja tark asi, mida teha. See on põhjapanev asi.

Ma arvan, et see on meie ainus veenev vastus neile, kes panevad proovile neid aluspõhimõtted, millele me ehitasime uue korra. See on meie ainus vastus julgeoleku väljakutsetele, mis meil täna on. Meie ainus vastus on olla põhimõttekindel, elada meie põhimõtete järgi ja tõestada, et need on jõus, asjakohased ja võõrandamatud. Ja tagada, et need riigid, kes kavatsevad meie väärtustega liituda, saavad teha oma otsuse ilma välise sekkumiseta, vabal ja demokraatlikul viisil ja et nende vaba valikut austatakse. Aitäh.

Mary O’Hagan: Suur tänu selle võimaluse eest panustada sellesse väga olulisse arutlusse. See on samuti minu esimene kord Eestis, mida ma väga naudin.

Nagu ka eelnev kõneleja, pole ma jurist ega oska seetõttu kommenteerida seda, mida esimene kõneleja rääkis, aga ma nõustun suures osas öelduga. Ma lähenen küsimusele inimõigustest  ja Ukraina konfliktist demokraatiat edendavate programmide rakendaja ja mitte rahvusvahelise õiguse vaatevinklist. See tähendab, et ma keskendun Ukraina sisedünaamikale ja üleminekule demokraatiale ja mitte konfliktile endale. Olen alates 2001. aastast töötanud National Democratic Institute’ile demokraatia edendamise programmide rakendajana. Ukrainas olen ma alles juuli algusest, kuid NDI on püsivalt seal olnud aastast 1992. Minu arust on Ukraina praegune üleminek demokraatiale – mida kohalikud nimetavad väärikuse revolutsiooniks –kõige olulisem maailmas. Sellel on mitmeid omadusi ja ma nimetan vaid kolme neist ja siis ma esitan kolm lihtsat küsimust.

Esiteks, see üleminek väljendab iga ühiskonna legitiimset õigust määrata oma tulevik. Konflikt kutsuti esile suuresti selle tõttu, et Ukraina rahval oli kindel tahtmine väljendada arvamust, milline see tulevik peaks olema. Lähenedes sellele olukorrale kui geopoliitilisele probleemile, viitab see sellele, et võim on määrav ja et tavaliste ukrainlaste arvamus ei loe. Ja see on asi, millele ma tahaksin selgelt vastu astuda.

Minu arvates on ukraina rahva tahe olukorra keskmes ja on seda ka edaspidi. Ülemineku teine omadus on see, et sellega kaasnevad julgeolekuprobleemid nii Ukrainas endas kui ka väljaspool. Võib olla, et hirm Ukrainas väljakujunenud riigihalduse ja toimiva demokraatia pärast oli Venemaa üks põhilisi motiive riigi destabiliseerimiseks. Lubades kolmandatel isikutel kaubelda ukrainlaste õiguste üle, ei lahenda probleemi. Eelmise aasta sündmuste tsükkel kordab ennast tõenäoliselt uuesti. Kuna ukrainlased nõuavad, et mingid reformid peavad toimuma ja kui see ei õnnestu, siis toimub ka vastuhakk.

Kolmas ülemineku omadus, nagu ka eelmised kõnelejad mainisid, on see, et see paneb Ukraina sõbrad proovile. Kui palju me oleme nõus tegema, et kaitsta väärtusi, millele on rajatud meie enda ühiskond?

Minu esimene küsimus on, et miks on ukrainlased nii otsusekindlad oma soovis poliitilist süsteemi reformida? Kasutades presidendi sõnu tänahommikusest kõnest — see on vaadeldav tõde. Siin [ekraanil] on näha Poola ja Ukraina majanduse kasvu ja languse trajektoor aastast 1990. Teil pole vaja, et ma selgitaks teile, et sinised jooned tähistavad Poolat ja hallid Ukrainat. Toimiv demokraatia ei ole vaid uhkete püüdluste ja ideaalide küsimus. See puudutab tavainimeste elu ja võimalusi.  See ei tohiks kedagi üllatada ega kellelegi vastumeelt olla, et paljud ukrainlased sooviksid selle graafiku ülemisele poolele jõuda, mitte jääda alumisse osasse.

Minu teine küsimus on, millised edusammud on siiani tehtud? Siin näete firma Crimson Hexagon uurimuse tulemust. Tegemist on sisuliselt sõnaseoste mänguga, kus uuriti ukraina-venekeelseid sõnumeid sotsiaalmeedias. Uuriti sõna “Porošenko” esinemist oktoobri parlamendivalimiste ajal. Põhjus, miks ma seda siin näitan, on et see märgib väga olulist erinevust võrreldes minevikuga. Väga vähesed nendest seostest, kui üldse, annavad mõista, et Ukraina riigipea kuritarvitas kampaania ajal oma positsiooni. See on otsustav erinevus võrreldus Ukraina varasema poliitikaga. See näitab ka, et arutelu Ukraina siseasjade reformist varjutas konflikt ise. See on kahetsusväärne ja tasub loota, et tulevikus see muutub.

Kolmas küsimus on nende valimiste tulemused. Mil määral peegeldub Ukraina rahva tahe tulemustes? Vasakul on parlament nii, nagu ta on ja paremal on parlament nii, nagu ta oleks võinud olla — kui seadust oleks reformitud. Ma ei jää tulemuste detailidel pidama, kuid ütlen, et soov Ukraina reformideks peegeldub suurel määral tulemustes.

Veel üks progressi märk on taaselustuv tsiviilühiskond. Siin on ühendatud pildid, mis räägivad Ukraina viimase aasta tsiviilühiskonnast. Vasakul on pilt Euromaidani protestist, paremal pilt inimestest töötamas reformiküsimustega. Me näeme vabatahtlikkuse taaselavnemist ühiskonnas ja ma arvan, et seda pole Ukraina ajaloos sellisel määral kunagi olnud. Tavalised inimesed sõja toetuseks raha korjamas.

Siin aga on olukorra veidi tumedam pool — eelmise režiimiga seostatud ametnikke lükati prügitünni – seda enam kui 80 korral enne valimisi. Oluline on, et vahet pole, kui dramaatiline kontekst on, demokraatlikke väärtusi tuleb kaitsta demokraatlike vahenditega.

Paari sõnaga sellest, mis nüüd peaks juhtuma. Esiteks on oluline, et toimuks kaasav arutelu reformide teemal. Kaardil on näha oktoobri parlamendivalimiste valimisosalust. See näitab, et Ida- ja Lõuna-Ukrainas osales 25-50% valijatest, kuid valimisosalus oli kõrgem ülejäänud riigis. Tuleb sihilikult pöörduda nende inimeste poole, kes ei soovinud valimistel osaleda.

Mul on hea meel näha, et parlamendi vähemuserakondade õigused on uues koalitsioonilepingus visalt kaitstud – see näitab ka minevikust loobumist. Ja uus põlvkond on juhtide seas ilmumas. Noor naine, keda nägite eelmisel slaidil, on Hanna Hopko, kes on tulnud tsiviilühiskonnast poliitikasse, liitus värske poliitilise parteiga ja nimetati hiljuti parlamendi välispoliitikakomisjoni esimeheks. Uute juhtide tulek on väga oluline.

Siin on illustreeriv näide uurimusest, mis me hiljuti tegime. Küsisime ukrainlastelt, milliseid juhte nad tahavad. Hea uudis on see, et vastused põhinesid juhtide aususel ja professionaalsusel. Aitäh.

Andres Parmas: Jah, ma räägin eesti keeles. Sa küsisid minu käest, et mida rahvusvaheline kriminaalõigus Ukraina olukorras või mõnes sellises olukorras teha suudaks. Aga sa küsisid minu käest veidi varem, selle konverentsi paneelist rääkides seda, et kas rahvusvaheline kriminaalõigus on utoopia. Ja ma alustaksingi sellest ja vastan, et ei ole, minu arvates.

Peale Teist maailmasõda on toimunud murrang arusaamades, kinnistunud on isikliku vastutuse kontseptsioon või arusaam sellest, et kõige raskemate inimõiguste rikkumiste eest isiklik kriminaalvastutus on olemas, sõltumata toimepanija ametikohast. Samas muidugi tõsiasi, et see põhimõte on sageli ka pelgalt deklaratiivseks jäänud.

Nüüd on küsimus siin selles, et kuidas niisugusesse realiteeti suhtuda: kas see tähendab, et me peaksime tõdema, et rahvusvaheline kriminaalõigus ei olegi päris õigus, või siiski mitte. Kas see on lihtsalt niiöelda diplomaatia arsenali kuuluv üks läbirääkimistel kasutatav survevahend või on see juriidiliselt siduv konstruktsioon? Minu arvates on see vaatepunkti küsimus ja küsimus siis sellest, et kuidas rahvusvahelist õigust kui sellist ja normatiivsust selle raames mõtestada. Minu arvates näitab riikide praktika, rahvusvahelise üldsuse osaliste enda käitumine, siiski seda, et õiguslikele konstruktsioonidele tuginetakse, nendest otsitakse oma tegevusele õigustust ja peetakse vajalikuks rõhutada norme. Seega, rahvusvahelist õigust ja rahvusvahelist kriminaalõigust tuleks ikkagi käsitleda selle praktika pinnalt, normatiivse struktuurina. Ja selle mitterakendamine teatud olukordades ongi lihtsalt realiteet.

Aga ka riigisiseselt ju kriminaalõigus või mis tahes muu õigusharu alati ei rakendu. See ei tähenda, et õigust ei oleks olemas. Või et ta oleks utoopiline.

Järgmiseks võib küsida siis, et kui rahvusvaheline kriminaalõigus on olemas, aga riigid seda, tundub et nagu ei rakenda, et kas siis toimubki pidev ja süstemaatiline selle õiguse eiramine, mis ta ka tegelikult sisutühjaks muudaks. Jah, kahtlemata rahvusvahelist kriminaalõigust, seda normatiivset süsteemi üsna palju eiratakse, aga nii üheselt ja ainult kriitiline olla ka ei tohiks. Püüan selgitada.

Asi on selles, et rahvusvaheline kriminaalõigus asub mitut pidi väga tugevas pingeväljas. Ühtpidi on tegemist karistusõigusega, kriminaalõigusega, millel on omad väga ranged põhimõtted: isiklik vastutus konkreetse teo eest, määratletusnõue ja kõik muu, mis traditsiooniliselt kriminaalõiguse juurde käib. Aga teiselt poolt ei saa eitada, et see on siiski ka osa rahvusvahelisest õigusest, mille regulatsioonimehhanismid ja toimimisviis on hoopis teistsugused ja parimal juhul väga raskelt ühitatavad kriminaalõiguse täpsuse ja konkreetsuse nõuetega.

Teiselt poolt on probleem selles, et rahvusvahelisele kriminaalõigusele seatakse väga erinevaid ootusi rahvusvahelise üldsuse poolt. Sellelt loodetakse, et see aitab konflikte de-eskaleerlida või lõpetada, tagada või kindlustada rahu ja julgeolekut. Et see aitaks välja tuua objektiivset tõde või ajaloolist tõde mingisuguse konflikti kohta. Jagada ohvritele õiglust, tutvustada või kinnistada üldpreventsiooni ideed või usku sellesse, et inimõiguste räiged rikkumised karistuseta ei jää. Lõpuks loodetakse sellest veel ka siis konkreetsete kurjategijate või toimepanijate karistamist kriminaalmenetluse raames.

Ei ole ju raske näha, et nende eesmärkide vahel on antinoomia – kriminaalõiguse keel ei sobi tegelikult kõikide nende eesmärkide saavutamiseks. Ja selline eesmärkide rohkus ja vastuolud ka hägustavad arusaama sellest, mida kriminaalõigus üldse tegema peaks või mispärast kriminaalõiguslik süsteem eksisteerib.

Tuleb tunnistada, et siit hakkavadki paljud probleemid peale: vastuolud lubaduste ja tegelikkuse vahel õõnestavad rahvusvahelise kriminaalõiguse tõsiseltvõetavust ja usaldusväärsust. Selle tõttu, et neid eesmärke ei ole väga selgelt või kitsamalt suudetud defineerida, on ka võimalus rahvusvahelist kriminaalõigust niiöelda vääralt kasutada. Selle kohta on ka rohkelt näiteid, kui rahvusvahelise kriminaalõigusega on püütud saavutada või teha seda, milleks ta ei sobi. Näiteks võib tuua ÜRO Julgeolekunõukogu loodud tribunalid, Jugoslaavia ja Rwanda tribunali, mis olid teatud mõttes nagu päästeoperatsioon, et lääneriigid saaksid sirge seljaga või natukenegi väärikust säilitades edasi minna olukorras, kus nad tegelikult vaatasid pealt räigeid kuritegusid, suutmata nende takistamiseks midagi ette võtta. Loodu tribunal, muuhulgas loosungiga, et see nüüd aitab kuritegusid peatada. Tegelikult Jugoslaavia tribunal loodi 1993. aastal – kõige räigemad kuriteod Bosnias pandi toime 1995. Mingisugust peletavat efekti ei ole näha.

Või siis rahvusvaheline kriminaalkohus, mis nüüd on juba üle kümne aasta tegutsenud, selle poole pöördus Uganda valitsus ühel hetkel palvega alustada uurimist Ugandas toime pandud sõjakuritegude kohta. Nende tagamõte oli kasutada seda puhtalt poliitilise vahendina, survestamaks opositsioonilist riigi ühes põhjapiirkonnas mässuliste relvastatud organisatsiooni Lord Resistance Army, et saada jõupositsioonile nendega läbirääkimistes. Ja kui ühel hetkel oli see piisavalt käes, siis loodeti, et nüüd rahvusvaheline kriminaalkohus astuks äkki areenilt maha, läheks eest ära, ei segaks enam. Sest karistuse ähvardus oli see, mis kokkulepet hakkas ühel hetkel takistama.

Mida ma tahan öelda, on see, et kriminaalõigus on subsidiaarne, see on ultima ratio meede, mida ei saa ega tohi rakendada selliste räigete inimõiguste rikkumiste puhul esmase vahendina, see on reaktiivne meede, mis saaks toimida ja tõesti ainult selle isikliku vastutusena konkreetsete toimepanijate suhtes, ja kindlasti mitte sellisel pereat mundus põhimõttel. Arvestada tuleb seda, et peab olema kontekst, kus kriminaalõigusel on võimalik tõesti ka midagi saavutada, mitte seda loosungina lihtsalt õhku visata ja kasutada sellise poliitilise võitluse vahendina.

Üks Kanada rahvusvahelise karistusõiguse teadlane, Frederic Megret, on öelnud selles kontekstis, et õiguse olemasolu ei tähenda, et meil ei ole vaja teha valikuid, õigus lihtsalt annab nendele valikutele tähenduse.

Kas näiteks Malaysian Airlinesi allatulistajad võiksid kunagi kohtu ette astuda, on ühtepidi ennustamatu, aga see ei ole üldsegi õiguslik probleem, see ongi poliitiline probleem. Meil on olemas kõik vajalikud mehhanismid selleks, et kas või näiteks rahvusvahelises kriminaalkohtus võidaks sellist kuritegu arutada. Teoreetiliselt on see mõeldav. Õiguse rakendumine sõltub aga sellest, et oleks olemas sobiv kontekst, esiteks peab see konflikt olema jõudnud sellisesse staadiumisse, et meil on võimalik hakata üldse rahulikult neid asju arutama. Praegusel hetkel käia ja torkida ja ähvardada, et me hakkame siin nüüd mingisugust kriminaaluurimist läbi viima, ei oleks ilmselt ka kuigi kasulik pingete mahavõtmise seisukohast.

Aitäh!Lauri Mälksoo: Hästi, meil on nüüd aega arutluseks ja debatiks. Ma küsin kõigepealt teilt kõigilt, kas teil on kommentaare üksteisele? Midagi, mis pani teid mõtlema, et sooviksite enda mõtteid väljendada selle kohta, mida teised panelistid rääkisid või soovite täiendada midagi? Kui ei, siis ma keskendaks enda küsimused muutmise mõistele, nagu on meie paneeli pealkirjas.

Alustan Christopherist. Me sinuga tegeleme akadeemikutena ka sellega, mida mõned nimetavad võrdlevaks rahvusvaheliseks õiguseks. Idee, kuidas rahvusvahelisest õigusest võidakse erinevalt aru saada erinevates riikides, maailma eri piirkondades. Lugedes inimõigusalast kirjandust ja arutades inimõiguste ideed, jõuame me vältimatult kriitikani, et inimõigused kipuvad olema ajalooliselt läänest tulnud. Minu küsimus sulle on: arvestades Venemaa initsiatiivi inimõiguste nõukogus, mida sa näed sellest vaatenurgast? Kas sulle tundub, et maailma teised, mitte lääne piirkonnad, on olnud inimõiguste piiril? Kas see võib olla hea, et Venemaal on initsiatiiv, et nüüd nad ka seovad end läänelike põhiideedega mingil määral, kasvõi kriitiliselt? Ja kas see muudab nüüd mingil määral üldisi inimõiguste debatte ja teised osalevad edaspidi häälekamalt?

Christopher McCrudden: Tänan küsimuse eest. Raskuseks siin on asjaolu, et Venemaa initsiatiiv oli paljuski äärmiselt kaval. Neil õnnestus teha kaht asja. Esiteks, Venemaa sai tuge paljudelt gruppidelt ÜRO-s. Põhja-Ameerika ja Euroopa olid otsuse vastu. Venemaa sai päris palju tuge teistelt blokkidelt. Tundub, et sellise initsiatiivi järele on ilmselt nõudlus olemas. Põhjus on mõistatuslik, kuid tundub, et hakatakse vastu sellele, et  – teil on õigus –  inimõigustes domineerib läänelik kosmopoliitne vaade. On vajadus näha, et globaliseerumise tagajärjed on pluralistlikumad. Mõte on sisuliselt ümber tõlgendada mõningaid tavaarusaamu läbi traditsiooniliste väärtuste, mille puhul minu arusaamise järgi on tegemist vajadusega austada teiste piirkondade, riikide ja rahvuste arusaama sellest, mis on neile oluline.

Me võime mõista viisi, kuidas Venemaa lõikas kasu vajadusest olla maailmas austatud. Probleem aga on, et tehes nii esitavad nad väljakutse inimõiguste mitmetele arengutele. Eriti paneb see proovile naiste ja seksuaalvähemuste võrdõigused. On selge, et need õigused on vähemalt osaliselt sihikule võetud. Vene õigeusu kiriku kaasamine selle otsuse toetamisele on väga oluline element selles segaduses. Kuhu see välja jõuab? Resolutsioon on vastu võetud, sellega üritatakse mõjutada arutelu, kuid see ei muuda otseselt rahvusvahelist õigust. Venemaa, nagu ka teised resolutsiooni toetanud riigid, jätkuvalt alluvad rahvusevahelisele õigusele. Aga ma jõuan tagasi esimese slaidini, kus tõdesin, et rahvusvaheline õigus ei ole vaid lepingute vaid ka praktika küsimus. Kuid siis kerkib küsimus, kas neid ka rakendatakse? Ja siin muutubki see murettekitavaks. Me võime näha üsna kavalat kavatsust mõjutada praktikat selleks, et potentsiaalselt õõnestada konsensust lepingute tõlgenduste osas. Kas see on katastroof? Ei. Kas seda saab potentsiaalselt taluda mingil määral? Ja. Kas see on võimalik oht? Vägagi!

Lauri Mälksoo: Aitäh vastuse eest. Marriët, muutmisest, kas sa arvad, et Ukraina kriis, 2014. aasta sündmused on kuidagi muutnud NATO-t? Mulle tundub uudiseid lugedes, et NATO on mingil määral leidnud põhjusi kindlustada end peale neid sündmusi. Kas sulle on sama mulje jäänud? Või oli alati kõik hästi ja pole vaja kindlustada midagi, kõik on nii nagu oli?

Marriët Schuurmann: Ei, ma arvan ka, et sul on õigus. Sündmused on sundinud liitlasi veel rohkem ühinema. Me ei räägi ainult NATO-st, vaid ka Euroopa Liidust. Tuleks justkui uuesti kinnitada nende liitude aluseid ja mõelda, milleks neid loodi, mida me peame kaitsma. Nagu ma ütlesin, me oleme tagasi alguses. Tundub, et on rohkem kindlameelsust ja ühtsustunnet. Kui alguses jagas arusaam, kuidas me peame olukorrale reageerima, riike kahte leeri, on tänaseks need kaks leeri üksteisele lähenenud ja neil on ühine arusaam sellest, kuidas me peaksime rünnakule meie ühistele väärtustele reageerima.

Lauri Mälksoo: Ma arvan, et võib öelda, et rahvusvaheline õigus ja õigusriigi põhimõtete järgimine rahvusvahelistes suhetes on olnud lääne maailma väärtus. Kui kuulata president Putinit kõnelemas Kremlis 2014. aasta märtsis, kui ta õigustas Krimmi annekteerimist ja tegi huvitavaid märkusi rahvusvahelise õiguse kohta. Ja üks nendest märkustest oli, et vähemasti nüüd lääs räägib rahvusvahelisest õigusest. Naastes kriitika juurde, et just lääs hakkas rikkuma rahvusvahelist õigust Kosovos ja Iraagis. Kuid me peame nentima, et lääs ehk siis ameeriklased, britid või kes iganes ei annekteerinud kedagi. Rõhku pandi ideele, et näiteks sekkumine Kosovos oli äärmuslik abinõu. Need valitsused üritasid hästi või halvasti õigustada seda argumendiga, et tegemist oli sui generis olukorraga. Christopher, palun.

Christopher McCrudden: Nii palju, kui ma tean, ükski riik, millest me siin rääkinud oleme, pole sõnaselgelt oma rahvusvahelistest kohustustest lahti öelnud. Nad kõik ütlevad, et nad alluvad rahvusvahelisele õigusele. Ilmselgelt on siin tohutult erinevaid tõlgendusi, kuid see on oluline punkt, et rahvusvaheline õigus on Venemaale sama siduv, kui see oli enne kriisi. Venemaa pole sõnaselgelt öelnud, et rahvusvaheline õigus teda ei seo, ta pole lepingutest taganenud ega üritanud muuta rahvusvahelist tavaõigust märkimisväärselt. Seega, ma arvan, et see on oluline punkt, kajastades ka saadiku mõtet, et me peame tagama, et need väärtused, mis sisalduvad selles, millega nad on juba nõustunud, rakendatakse efektiivselt. Teisisõnu, et me usume seda, mida nad ütlevad. Nad on sellega nõustunud, nad on selle alusel kohustatud ja see tähendab, et seda tuleb ka rakendada. Sellest vaatenurgast on see võrdlemisi lihtne valem, mida minu teada pole keegi üritanud ümber lükata.

Lauri Mälksoo: Mary, Ukraina tulevikust – ühelt poolt räägid sa märksõnadest nagu demokraatia, õitseng, erinevused Poola ja Ukraina majandusliku arengu vahel. Mis on sinu hinnang või tunne seal töötades, kas see läheb selles suunas või on ka tumedam stsenaarium? Talv on tulekul nii looduses, kuid ehk on ka võimalus, et Ukrainal ei liigu väga heas suunas ja ehk laguneb üht- või teistpidi. Mis on sinu praegune hinnang?

Mary O’Hagan: See on väga lai küsimus, millele üritan vastata lühidalt. Ma arvan, et üleminek demokraatiale on alati justkui mingi välisukse avamine. On jõud, mis üritavad ust avada ja jõud, mis üritavad ust kinni hoida ja laevatekk võib igal hetkel jalgade all liikuma hakata. Ukraina koha pealt üritatakse meeleheitlikult ust lahti hoida, seekord. Meenutagem, et ka 2004. aastal oli demokraatlik siire. Riigis on praegu jõud, mis tahavad, et uks oleks kinni ja liikuv tekk, teisisõnu: ootamatud olukorrad, mis võivad iga hetk juhtuda. On kaks ilmselget olukorda. Üks on konflikti arenemine ja teine on majandus, mis on tõsistes raskustes. Mis puudutab konflikti evolutsiooni, siis ma ei usu, et on kedagi Ukrainas, kes tõsimeeli usub, et nad võiksid Venemaale jõuga vastu hakata.

Kui ma esimest korda Ukrainasse läksin, siis tegid Vene režiimi erinevad ametivõimud palju kommentaare, et nad võiksid jõuda Kiievisse kahe nädala jooksul ja muid taolisi asju. Ma olen kindel, et kui nad sooviksid, siis nad oleksid selleks  võimelised. Ukrainlased mõistavad, et sellise siirde saavutamine ei ole lahinguväljal võidu küsimus. Selle siirde saavutamine sõltub sellest, kas suudetakse lahti öelda patriarhilisest mentaliteedist, mille tõttu ei ole Ukraina suutnud Poola edu korrata. Selle partei, mis ma teile enne näitasin, Hanna Hopko partei, nimi on tõlkes ‘eneseusaldus’. Nad jõudsid nädalatega 0% 13%ni. Nad seisid arusaama eest, et me oleme ise oma saatuse sepad ja peame tegutsema ise. Me ei saa loota, et rahvusvaheline üldsus aitab meid, me ei saa loota, et meie juhid Ukrainas teevad seda meie eest, vaid et meie, Ukraina rahvas, teeme seda ise.

Ma ei saa ennustada, kas see uks laeval avatakse pärani või kui kauaks ta jääb avatuks. Saan öelda, et laiapõhjaline rahva tahe on selles suunas liikumiseks olemas, isegi kui see on konarlik tee. Minu meelest on raske uskuda, et Ukraina saab tagasi minna sinna, kus ta oli.

Lauri Mälksoo: Andres lõpuks sina, sa oled rahvusvahelise kriminaalõiguse ekspert, aga teisalt oled sama päritolu, mis Friedrich Martens ja Ants Piip ehk siis eestlane. Mis rolli sa näed rahvusvahelises õiguses, võimalik ka rahvusvahelises kriminaalõiguses väikeriikidel ja konkreetselt Eestil? Kas Eestil on mingeid võimalusi sinu arvates nendes protsessides kaasa rääkida või me oleme paratamatult väikesed kõrvaltvaatajad, kes üritavad parimal juhul ellu jääda?

Andres Parmas: Kahtlemata on Eesti väike, aga miks ta peaks olema kõrvaltvaataja? Maailm koosneb suures osas väikeriikidest ja ma arvan, et üks asi, mida Eesti-sugusel väikeriigil kindlasti õige teha, on oma väärtuste ees seista sirge seljaga. Loomulikult on jõude, kes võivad meist üle sõita. Meil ei ole selle vastu üksinda kindlasti midagi märkimisväärset teha. Oma väärtuste eest seistes ja püüdes teisigi inspireerida nende väärtuste ees seisma, meid on rohkem ja me oleme tugevamad. Ma arvan nii. Kriminaalõigusel on selles kõiges oma roll. See, et rahvusvaheline kriminaalkohus täna on olemas ja tegutseb, ka Eestil on selle kohtu töös olnud üsna kaalukas roll vahepeal, kui liikmesriikide assambleed juhtis Tiina Intelmann, selle aastani. Selliseid organisatsioone või ettevõtmisi promodes, neid tugevdades, tugevdamegi seda väärtussüsteemi, millesse ise usume.

Lauri Mälksoo: Neid teemasid kuidagi kokku viies, siis eile õhtul lugesin uudist, et Ukraina peaminister Jatsenjuk on algatamas, Ukraina on algatamas hagisid Venemaa vastu seoses sündmustega Ida-Ukrainas Rahvusvahelises Kriminaalkohtus, mis on iseenesest huvitav käik, sest kumbki riik ei ole selle kohtu liikmeks saanud ja selles mõttes selle kohtu jurisdiktsiooni all, aga kaebused on juba esitatud Venemaa vastu ehk siis Euroopa Inimõiguste Kohtus ka. Euroopa Inimõiguste Kohtus on kahte sorti kaebusi, et kodanik saab esitada kaebuse oma riigi vastu, aga üks Euroopa Nõukogu liikmesriik saab esitada kaebuse teise liikmesriigi vastu.

Aitäh selle paneeli eest. Ma arvan, et nüüd on viimane aeg minna küsimuste ja kommentaaride juurde publiku seast, kui neid on. Nii et, palun andke käega märku. Härrasmees teisest reast. Palun alati tutvustage ennast.

Uve Poom: Tervist, Uve Poom olen Sihtasutus Unitasest. Selle viimase teema jätkuks, arvestades, et Ukraina ei ole Rooma statuuti ratifitseerinud, kuidas võiks mõjuda Rooma statuudi ratifitseerimine inimväärikusele nii idaregioonides, kus on sõda, kui ka näiteks Krimmis.

Lauri Mälksoo: Ma arvan, et sina pead selle küsimuse ära lahendama Andres.

Andres Parmas: Esmalt tuleb öelda seda, et Ukraina ei ole täna Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liikmesriik, aga selle aasta kevadel tegi Ukraina avalduse Kriminaalkohtule, et kohus viiks läbi eelneva või algse uurimise Ukrainas toimepandud kuritegudes. Minu arust see oli 2013. aasta novembrist veebruari teise pooleni. Rooma statuut võimaldab selliseid jurisdiktsiooni tunnustamise avaldusi teha. Nii et põhimõtteliselt on Ukrainal võimalus laiendada taotlust hilisematele kuritegudele ja paluda uurimist läbi viia ka nendes. Kuidas see võiks mõjuda inimväärikusele?

Ma arvan, et see, et kui Rahvusvaheline Kriminaalkohus saaks jurisdiktsiooni Ukrainas toimepandud kuritegude üle, see oleks iseenesest hea ja edasi on nüüd juba keeruline küsimus sellest, millise tempoga peaks Rahvusvaheline Kriminaalkohus neid asju uurides astuma. Kas ta peaks ametliku uurimise alustamisega arvesse võtma poliitilist olukorda konkreetselt Ukrainas, Euroopas või maailmas laiemalt? See on küsimus, kus Rahvusvahelist Kriminaalkohust on varem süüdistatud, et see jookseb silmaklappidega ega soovi arvestada ümbritsevaga. Neid on süüdistatud selles, et iga hinna eest püütakse nende õigust läbi suruda, kuigi see õiguse kehtestamine võiks veel rohkem kahju põhjustada, kui sellega ootamine või muude konfliktide lahendamine või probleemi lahendamise mooduste kasutamine.

Christopher McCrudden: See on üldisem kommentaar, mis tuleneb küsimusest ja see seostub teemaga — riikide järjekindlus oma enda sõnade järgi käitumisel. Oleks vale tahta olukorda, kus tunduks, et rahvusvahelised inimõigused või rahvusvaheline kriminaalõigus on ainult ühe regiooni vastu suunatud. Siinses kontekstis on oluline olla meil aus ja öelda, et mõned, kes näivad rahvusvahelist õigust mõnes kontekstis kõige tugevamalt toetavat, ei käitu nii, nagu nad räägivad. Eriti USA, kellega mul on väga pikk ja sõbralik suhe olnud — see on sõbralik kriitika, mitte USA-vastane kriitika. See on väga sõbralik kriitika. Kui USA ei ratifitseeri Rooma lepingut, kui USA ei ratifitseeri paljusid inimõiguste instrumente – tema hääl oleks kaalukam, kui ta käituks vastavalt oma tõekspidamistele ja nendele väärtustele, mida ta rahvusvaheliselt üritab kaitsta. Siin tuleks asjad tasakaalu saada, kui tahta toimivat rahvusvahelist süsteemi. Mitte olla vaid ühe regiooni vastu, aga üldiselt. Vaid nii ollakse meiega nõus, et president Putini argument on vigane.

Lauri Mälksoo: Ma arvan, et on kasulik meelde tuletada, et inimõiguste tagamine maailmas ei ole must-valge.

Christopher McCrudden: Täpselt nii.

Lauri Mälksoo: Alati on kasulik vaadata, kuidas meil endal läheb, eksole? Kas on veel küsimusi? Palun.

Idir Laurent Khiar: Idir Laurent Khiar Model United Nations Eestist olen. Te viitasite Venemaa initsiatiivile, mis puudutab inimõigusi ÜRO tasandil, edendades konservatiivsemaid või traditsioonilisi õigusi, tuues neid inimõigustesse. Mind huvitab, et äkki me peaksime tõlgendama seda liigutust mitte ainult Venemaa, kuid teiste riikide poolt, kui tasapinna kaotamist, mis puudutab väärtusi? Põhimõtteliselt, äkki me peaksime vaatama, seda kui inimõiguste globaliseerumise tagajärge? Ja mind huvitaks, kas te saaksite üksikasjalikumalt kirjeldada, kuidas inimõigused globaliseeruvad ja kuidas need uued väärtused on mõjutanud varasemaid revolutsioone Araabia riikides ja ehk viimasel ajal Ukrainas?

Lauri Mälksoo: See on üsna lai küsimus. See avaks akadeemilise nädala. Christopher, ma kardan, et sina pead vastama.

Christopher McCrudden:  Ma arvan, et see tähendab, et ma pean tagasi Eestisse tulema ja ma ootan seda väga ja arutaks mitu vahvat nädalat neid küsimusi. Minuti jooksul, mis mul on, las ma vastan nii, kuidas saan. Ma arvan, et teil on õigus öeldes, et mingil määral on see märk kaotusest. Märk sellest, et arvatakse end olevat “kaotajate poolel”, kui nii saab öelda, just konservatiivsete väärtuste osas. Probleem on see, et teistes kontekstides me tahame tunda et traditsiooniliste väärtuste hulgas on need väärtused, mida me tähtsaks peame. Ma toon ühe näite võrdluseks Lõuna-Aafrikast: Lõuna-Aafrika põhiseaduskohus on teinud kõik, et hinnata traditsioonilisi väärtusi. Nad juhinduvad arusaamast, mida kutsutakse ubuntu. Ubuntu on traditsiooniline väärtus, aga see ühendab kõiki väärtusi. Ma usun, et oleks kurb, kui me laseksime traditsioonilistel väärtustel, mis paljudel meist on, muutuda ideoloogiliseks.

Lauri Mälksoo: Ma annaksin nüüd igale ühele teist võimaluse paar sõna öelda. Christopher, see oli sinu viimane sõna, kui sa just lisada ei taha. Marriët palun.

Marriët Schuurmann: Minu kommentaar on seotud traditsiooniliste väärtustega. Me peame alati olema ettevaatlikud, et kes tõstatab traditsiooniliste väärtuste teema ja kui traditsioonilised need on. Üks asi, mida ma õppisin Afganistani esileedilt, kes kõneles Oslos 23. novembril. Ta pöördus afgaani naiste poole, et nad taasvallutaks oma mineviku ja ta nimetas kõik naissoost juhid alates 7. sajandist kuni 21. sajandini. Veel õppisin ma afgaani naistelt seda, et selleks et vastu hakata arusaamadele, mis võtavad neilt nende aktiivset rolli ühiskonnas, nad “relvastavad end” teadmistega. Nad teevad kindlaks, et nad teavad täpselt, mida nende usk tegelikult õpetab ning millal seda kuritarvitatakse teistel eesmärkidel, võimu pealesurumiseks, jne. Seega, me peame olema ettevaatlikud, et räägita hoopis millestki muust, kui räägitakse traditsioonilistest väärtustest. Me peame teadma, millest tegelikult räägitakse.

Mary O’Hagan: Rääkides traditsioonilistest väärtustest tuleb küsida, millist käitumist üritatakse õigustada? Kui ma räägin Ukraina kontekstist, ei usu ma, et nad mõtlevad Venemaa käitumise motiividele, et nad kaitseksid mingeid väärtusi. Nad arvavad, et Venemaa üritab taasluua impeeriumit.

Andres Parmas:  Ma ütleks väikse täiendava kommentaari Christopherile väärtuste eest seismise kohta või väärtuste tutvustamise ja nende läbisurumise ja esiletoomise kohta. Kriitika USA ja mõne teise riigi aadressil, kuid eeskätt USA, kes räägib palju inimõiguste tagamise vajadusest, õpetab kõiki teisi, aga ise ei kipu enda sõnade järgi käima. Lugesin hiljuti sellist raamatut nagu „Isa ja beebi“, kus tunnustatud psühholoog Tõnu Ots harib isasid, kuidas käib kasvatusprotsess. See toimib eeskuju andes, kuid see ei käi nii, et öeldakse lapsele: võta nüüd eeskuju, vaid sellega, kuidas käitutakse. Tegelikult see on üks väga oluline moment minu arvates, et see eeskuju, mida läänemaailm ja juhtivad riigid annavad, oleks õige.

Lauri Mälksoo: Sellega saame meie eeskuju anda ja öelda, et inimestel on õigus toidupausile.