I paneel

Katrin-Merike Nyman-Metcalf: Tere hommikust. Mul on hea meel tutvustada paneeli, mis on jagatud kaheks osaks. Panelistid võiksid tulla lavale ja istet võtta.

See paneel puudutab meid kõiki juba oma olemuselt, sest me räägime privaatsusest, isikuandmete kaitsest ja privaatsusest kui inimõigusest. Me räägime kõigest sellest kahes osas. Me kuulame presentatsiooni hiljutisest uurimusest, mis on tehtud Eestis – privaatsusõigusest inimõigusena seoses kaasaegse tehnoloogiaga. Privaatsus ja isikuandmete kaitse ei ole seotud mitte ainult kaasaegse tehnoloogiaga, aga me kõik teame, kuidas meie elud on muutunud ja kuidas me täna suhtleme teistmoodi oma sõprade ja kolleegidega. Mida see tähendab? Kas küsimus on selles, et me teeme samu asju teistmoodi või on siin fundamentaalne muutus, mis puudutab privaatsuse kontseptsiooni? Võib-olla privaatsust polegi olemas?

Hiljuti valmis Inimõiguste Institutsioonil uurimus ja seda tutvustavad paar inimest, kes on selle autorid. See on täna paneeli esimene osa. Uurimuse tulemusi esitlevad Katrin Laas-Mikko ja Maria Murumaa-Mengel. Katrin on Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi doktorant ja Maria on samuti Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorant.

Enne, kui ma annan neile sõna, tutvustan ma teile paneliste, kes hiljem arutlevad samal teemal natuke laiemalt ja rahvusvahelisemalt ja ehk kommenteerivad ka selle uurimuse tulemusi. Siin on professor Simon Davies Privacy Internationalist, kes on töötanud privaatsusteemadel alates “digitaal-kiviajast” ehk varastest 90ndatest ja on nende teemade tunnustatud rahvusvaheline ekspert. Veel on siin professor Pille Pruulmann-Vengerfeldt Tartu Ülikoolist. Ta on meediauuringute professor ja seotud sama uurimusega. Viimasena, kuid mitte vähemtähtsana, Laura Reed Freedom House’ist, Freedom on the Net’ist. Ma olen kindel, et need, kes on privaatsusteemadest huvitatud, teavad, et see organisatsioon tuli hiljuti välja globaalse privaatsusuuringuga.

Mul on hea meel anda sõna meie esinejatele, kes räägivad eesti keeles, nii et olge valmis kõrvaklappe kasutama, kui neid vajate ja küsimused ja kommentaarid on oodatud päris lõpus, nii et küsimusi ei saa esitada kohe peale iga esitust, vaid jätke küsimused meelde, et aega kokku hoida ja kuulda kogu teemat.

Katrin-Merike Nyman-Metcalf: Et olla demokraatlik, siis panelistid esinevad tähestiku järjekorras, seega Simon Davies on esimene. Esitused on üsna lühikesed – 7-8 minutit, nii jääb hiljem debatiks aega. Seega, palun, Teie mõtted kuuldust või privaatsusest üldiselt.

Simon Davies: Kas siinsamas või poodiumil?

Katrin-Merike Nyman-Metcalf: Nii, kuidas soovid.

Davies: Selge, räägin siinsamas, pikk päev on seljataga. Mul on hea meel siin olla, aitäh kutsumast. See on mu esimene kord Eestis, ma olen alati Riias käinud, aga mul on olnud siin paar toredat päeva. Ma vabandan juba ette, et olen kõige ebapopulaarsem esineja siin täna, sest see oli väga hea uurimus, samuti üks depressiivsemaid, mida ma kolme aasta jooksul lugenud olen. Selleks on mitu põhjust. Me kuulsime hommikul, kuidas härra president, teadlik mees, rääkis suurepärasest üleminekust, mis Eesti on teinud viimase 25 aasta jooksul. Kahjuks, vaadates selle uuringu tulemusi, ei ühti see presidendi vaatega. Siin te olete, Venemaa piiril, nagu ka president mainis, kus on palju vaenulikkust, ohtu ja vihavaenu, nii aktiivset kui passiivset.

Uurimuse kaks tulemust häirisid mind eriti. Esiteks, fundamentaalne muretus valitsuse võimu pärast. Privaatsus on võimu küsimus. See ei ole küsimus sellest, kuidas asju teha ega peentest tehnoloogiatest Facebookis. Põhiliselt on see võimu ja inimeste autonoomia küsimus. Kui ma vaatan tulemusi, mis näitavad, et rõhuv enamus selles riigis on valmis aktsepteerima, et valitsusel on voli kasutada informatsiooni ilma inimeste nõusolekuta, siis mind huvitab, kas Eesti riik mitte ei vea oma rahvast alt?

Kui vaatan teist tulemust, mille järgi enamus inimesi arvab, et oma privaatsust peab igaüks ise kaitsma, näen ma kahte asja. Kui oleksin libertaarlane, ameeriklane, ma arvaksin, et nad lihtsalt ei usalda riiki ja olgu nii. Aga ma ei arva, et see peab Eestis paika. Ma usun, et siin on tegemist vähese hariduse ja ajalooteadmistega. Minu arvamus on, ja seda toetab ka fakt, et demokraatia hõlmab ajaloo kõige väiksemat kildu. Eesti, on viimasel 25 aastal elanud selles ajalookillus. Loovutades privaatsust ja lubades noortel muutuda apaatseks, määrad Sa siinsele rahvale väga ohtliku tuleviku.

Mõtleme mõeldamatu peale ja kujutame ette, et teie naaber muutub vaenulikuks. NATO reageerib umbes kahe aasta jooksul – loodame, et läheb paremini, aga ütleme, et tegemist on peenema riivega – peene all mõtlen ma näiteks jälitustegevust. Lubades riigil enda valdusse võtta privaatsuse, lubades mitmel generatsioonil Eestis olla ükskõikne privaatsuse suhtes, loote te järelvalvevõrgustiku, millest pole pääseteed, sest anonüümsus ja vabadus puuduvad, sest te olete vaenuliku riigi uurivate silmade ja kontrollivate kombitsate haardes.

Mis juhtus 1988. aastaga? Kas Eesti on unustanud 1988. aastal juhtunu? Imelised edasiminekud, uue ühiskonna loomine ja vana eiramine. Mind huvitabki, kas 1988 on unustatud? Kas valitsus on muutunud sama apaatseks nagu tavalised internetikasutajad? Ma ei ole kurjakuulutaja. Ma ei ütle, et Eestit ootab naaberriigi poolt tume tulevik. Ma lihtsalt ütlen, et on kahepalgeline kuulutada, et me oleme teadlik ühiskond, kes on demokraatia eest seisnud ja samal ajal mitte lasta demokraatlikel mehhanismidel end õigustada, eriti veel noorte inimeste seas. See on kohutav sõnum ja mul on kahju olla selle sõnumi tooja, kuid ma ootasin teistsuguseid uurimustulemusi. Ma ootasin ühiskonda, mis on valitsuse suhtes umbusklik, mis on teadlik oma ajaloost ja mis on kohutavalt mures, loomaks vahendeid, mis kindlustaks demokraatia jätkumise. Ärge lootke isegi sekundiks, et kogu Euroopa teid päästaks, sest kui tekib konflikt või mõni probleem, ja mõni vaenulik riik hoiab silma peal, siis uskuge mind, me oleme seda näinud NSA ja Edward Snowdeni paljastustest – ka nn sõbralik riik nuusib oma sõprade järgi. Seega, meil peab kindlasti olema võim.. Väga paljud keelekandjad ja endised spioonid on väga mures selle trendi pärast. See pole ainult Eestis nii, uskuge mind, see on ülemaailmne.

Esiteks, me avaldasime Amsterdami Ülikooliga eelmisel nädalal kodanikuühiskonna tegevuse 100 põhimõtet, mida rakendada, kaitsmaks demokraatlikke õigusi. Teiseks on „punane kood“, te kuulete veel palju „punasest koodist“. Me loodame, et see on järgmine suur asi aktivistide hulgas – kaitsta meid nuuskimise vastu, kaitsta meie privaatsust. Paljud maailma aktivistid tulevad Brüsselisse kokku, et see algatada ja ma loodan, et ka paljud teist osalevad selles algatuses. Lõpetuseks, ma ei tahtnud olla kriitiline, ma lihtsalt tahan öelda, et ühiskond variseb kokku, kui eeldab, et demokraatia ja vabadus on loomulikud nähtused, kuid kui muutuda apaatseks, siis ühiskond variseb kokku. Ja see on selle uurimuse põhisõnum. Aitäh.

Katrin-Merike Nyman-Metcalf: Mul on hea meel anda sõna Pillele, kes kommenteerib neid küsimusi või uurimust.

Pille Pruulmann-Vengerfeldt: Aitäh, et kutsusite mind siia panelistiks ja aitäh Simonile, et sa tõid meid maa peale ja andsid omapoolse kriitilise tõlgenduse. Ma vabandan tõlkijate ees, et saatsin neile mõned märkmed ja nüüd kaldun neist kõrvale, kuna ma tahan mõnda teemat arutada. Miks eestlased on nii usaldavad valitsuse suhtes ja kas me tõesti pole midagi õppinud oma minevikust või on asi milleski muus?

Me arutasime ekspertidega, et meil on Eestis kaks gruppi, kes on privaatsuse kaotusega toimetulekuks kõige paremini ette valmistatud. Need on meie vanaemad, kes on elanud kogu elu teadmisega, et Suur Vend jälgib. Suurel Vennal oli äratuntav kuju ja ta oli kohe kindlasti igal pool. Sa ei saanud olla kindel, et su naaber või kolleeg ei kandnud ette su tegemisi KBGle, nii et õppisid enesetsensuuri. Ja teine grupp, kes on väga teadlik, et Suur Vend neid jälgib, on kõige nooremad. Nad on õppinud toime tulema sellega, et Suur Vend jälgib. Nad mõtlevad, et neil pole midagi varjata või nad on kindlad, et nad jagavad sotsiaalmeedias vaid neid asju, millega nad on nõus, et kõik näevad.

Õhus on märgatavat kartust või kerge paanikanoot, et mida ometi noored avaldavad. Näiteks oma peopilte. Kas nad arvavad, et saavad tööd tulevikus, kui nende profiilid näevad välja sellised, nagu nad on? Noored on teatud määral vägagi teadlikud privaatsuse kadumisest ja nad on teatud määral ka leppinud sellega. Me elame maailmas, kus kõik on müügiks.  Imelikul kombel on keskealised kõige vähem kahtlustavad riigi ja suurte firmade suhtes ja kõige vähem kahtlustavad neid hüvesid, mida internetimaailm täna pakub. Nii et me elame maailmas, kus küsimuseks on – mida ma vastu saan?

Rääkides vaenulikust naabrist või riigist, mis teeb meiega midagi või ei tee meie heaks piisavalt palju, siis ma usun, et eestlased, olles väike rahvas, aktsepteerivad valitsust teatud määrani, olgugi et paljudes demokraatlikemates riikides on suur võõrandumine poliitikute ja rahva vahel ja on küsimus, kas me usaldame neid (poliitikuid) või mitte ja kas nad käituvad meie huvides. Siiski on suur usk tehnoloogilisse innovatsiooni ja usaldus selle vastu. Me usume, et infotehnoloogia on meid toonud nõukogudeajast tulevikku. Ja see on miski, mida meie president ja erinevad ministeeriumid avalikes diskussioonides jutuks toovad.  Me oleme seda jäänud uskuma nagu me usume ka tehnoloogiatesse, mille koha pealt Eesti on väga ainulaadne, et meie ID-kaardid on digitaalsed ja need on turvalised. Kui võtta skaalal täiesti turvaline kuid kasutamiskõlbmatu või mõõdukalt turvaline aga kokkuvõttes kasulik tehnoloogia, siis see jääb sinna keskele. Need on kasutatavad, paljud kasutavad neid tehnoloogiaid. Inimesed aktsepteerivad nende tehnoloogiate võimaldatud privaatsusekaitset.

Ma olen väga kriitiline selle koha pealt, et meie teadmata kogutakse andmeid meie kohta ja me ei tea, mida nende andmetega tehakse. Ma usun, et Eesti peaks siin standardi looma. Eesti peaks astuma järgmise sammu ja arvestama, et me oleme e-Eesti, e-riik ja me kavatseme olla kõige läbipaistvam riik terves maailmas, mis puudutab seda, mis andmeid me kogume, mida me teeme nende andmetega, kuidas me neid andmeid töötleme.

See ei võta ära arusaama, et teised vaenulikud või sõbralikud naabrid, kaugemal või lähemal, jälgivad meid ja koguvad meie andmeid ja müüvad neid firmadele või ostavad infot firmadelt. Siin võiks luua standardi, kuidas tegeleda privaatsusteemaga demokraatlikul ja läbipaistval viisil.

Üks soovitus uuringu lõpus oli, et Eesti saaks uue e-residentsusega seoses olla eeskujuks, kehtestades visuaalselt läbipaistvaid, lühidaid ja võrreldavaid privaatsustingimusi. See lubaks inimestel võrrelda erinevaid teenuseid. Näiteks – see teenus võtab mu privaatsusest ära nii mitu pügalat, ja teeb seda või teist andmetega. Ja siis vaadata, kas järgmine teenus teeb seda samamoodi või erinevalt. Valitsus võiks luua “kuldstandardi”, mis ütleks – seda tehakse nii, nii suheldakse avalikkusega, naabrite ja sõpradega. Sellise privaatsuse me võtame ära, aga selle anname vastu. Me võiksime seda teha. Me võiksime olla esimene riik maailmas, kes teeb läbipaistva, loetava ja arusaadava infograafika ja annab inimestele võimu teha selliseid otsuseid. Kas nemad on nõus, et nende privaatsus vahetatakse üldsuse hüvangu vastu?

Katrin-Merike Nyman-Metcalf: Täpselt aja sees, aitäh.

Katrin-Merike Nyman-Metcalf: Meie viimane panelist on Laura. Sul on ehk rahvusvahelisemaid vaateid teema kohta.

Laura Reed: Aitäh konverentsi korraldajatele, et mind kutsusite panelistiks ja aitäh kaas-panelistidele nende kommentaaride eest. Ma sooviks mõnda eelkõneleja teemat puudutada ja siis anda omapoolne globaalsem ülevaade. Freedom House on USA mitteriiklik organisatsioon. Me keskendume inimõigustele ja demokraatia edendamisele. Me anname välja iga-aastast ülevaadet nimega Freedom on the Net, mis uurib globaalse interneti arengut maailma 65 riigis.

Hinnanguliselt on arvestatud, et andmete kogus internetis kahekordistub iga kahe aasta tagant. Kõik, mis me internetis või telefonis teeme, jätab jälje. Rahvusvaheline kogukond on kinnitanud, et õigus privaatsusele on võrdselt kohaldatav internetisuhtluses.

Ma arvan, et on selge, et me vajame uut raamistikku, et mõista privaatsust – mida see tähendab ja kuidas me saame seda kaitsta. Näiteks ÜRO resolutsioon privaatsuse kohta digiajastul, mis võeti vastu 2013. aasta detsembris, toob välja, et tehnoloogia kiire areng on valitsustele, firmadele ja eraisikutele lihtsustanud jälitustegevust ja andmete kogumist, mis võivad rikkuda teiste inimeste õigust privaatsusele.

Vastuseks mõningatele küsimustele, mis uuringus esitati, väidan, et kaasaegsed tehnoloogiad on muutnud nii mahult kui liigilt isikuandmeid, millele kolmandatel isikutel on juurdepääs ja mida nad saavad kasutada. Lisaks on sellele infole juurdepääs ka inimestel väljaspool riiklikke võimupiire, nagu välisriikide valitsused ja rahvusvahelised tehnoloogiafirmad. See tähendab, et siseriiklikud õigusraamistikud ei ole enam piisavad, et kaitsta indiviidide privaatsust.

Esiteks, ma sooviksin märkida, nagu ka tegid minu kaaspanelistid, uuringu seda osa, milles märgiti, et nende asutuste hulgast, mis koguvad või töötlevad andmeid Eestis, on riik ja kohalikud omavalitsused kõige usaldusväärsemad. 61% vastanutest ütles, et riigil peaks olema rohkem õigusi töödelda luba küsimata andmeid, et kaitsta riigi julgeolekut. See peegeldab üldist arusaama, et eestlastel on tähelepanuväärne usaldus valitsuse vastu. Ma tahaksin esile tõsta seda punkti, sest see juhib tähelepanu õigusriigi põhimõtete olulisusele internetivabaduste mis tahes kaitsel – eriti privaatsusõigus – ja reaalsele ohule, mis kaasneb selle tagamata jätmisega,

Paljudes riikides kujutab valitsus siiani indiviididele kõige suuremat ohtu, kui nende õigust privaatsusele on rikutud. On lugematu hulk näiteid kogu maailmast, kus internetikasutajaid on vahistatud, kinni peetud või füüsiliselt rünnatud informatsiooni pärast, mida nad on internetis jaganud või kogemata avaldanud.

Meie uurimuses, Freedom on the Net, dokumenteerisime arreteerimisi 38s riigis 65st, mida uurisime. Märkima peab, et valitsused on aina rohkem võtnud sihtmärgiks sotsiaalmeedia kasutajad. Samuti märkasime, et valitsused teevad aina enam seadusi, mis laiendavad järelevalvet või piiravad inimeste anonüümsust. 19s riigis 65st võtsid valitsused selliseid seadusi vastu pärast 2013. a maikuud, hoolimata avalikkuse pahameelest pärast NSA paljastusi. Osadel juhtudel on need seadused väidetavalt vastu võetud selleks, et kaitsta kodanike andmeid välisriikide jälitustegevuse eest. Näiteks andmete lokaliseerimise seadused, mis nõuavad firmadelt andmete salvestamist kõnesolevas riigis asuvas serveris, on mitmekordistunud viimase paari aasta jooksul. Näiteks Venemaal võttis valitsus vastu andmete lokaliseerimise seaduse selle aasta juulis, nõudes internetiteenust pakkuvatelt firmadelt Vene kodanike andmete säilitamist Venemaal asuvates serverites. See regulatsioon loob Vene kodanike privaatsusele suurema ohu, sest seadus muudab lihtsamaks inimeste andmetele juurdepääsu Vene julgeolekuteenistuse poolt, eriti nende omadele, keda valitsus on juba ähvardanud, nagu näiteks aktivistid, ajakirjanikud ja opositsiooni poliitikud.

Need näited ja ehk ka Eesti uuringu vastupidised näited rõhutavad õigusriigi põhimõtete olulisusust riigiasutustes. Need ohud privaatsusele on võimendunud kontekstis, kus demokraatlikud institutsioonid on puudulikud. Need näited toovad ka esile, et inimestele pole alati selge, millistes olukordades nad peaksid oma privaatsuse pärast muretsema. See oli samuti üks küsimus mida tõstetati Eesti uurimuses.

Üks muutus privaatsuse kontekstis on see, et juurdepääs infole ei ole mitte ainult isiku enda riigi valitsusel, vaid ka rahvusvahelistel tehnoloogiafirmadel on järjest suurem roll sel alal vahendajatena. Nad on mõningatel juhtudel ainsad, kes saavad internetikasutajate andmeid ja privaatsust kaitsta.

Üks näide on see, et hiljuti täheldasid Egiptuse kodanikud, et valitsuse karmi käe poliitikasse geide vastu oli kaasatud online-kohtamissaitidelt saadud info, et välja nuhkida geimehed. Firma tegi kohe ümberprogrammeerimisi, et anda hoiatus oma saidi kasutajatele. Samuti teatas firma, et blokeerib asukoharakenduse nendes riikides, kus kehtivad geivastased seadused. See näide illustreerib, kuidas sageli ei pruugi kasutajad ja ka rakenduste loojad lõpuni mõista, et nende rakendused võivad luua reaalset ohtu kasutajate julgeolekule, kui neid mõnes muus kontekstis kasutada.

Lisaks on palju räägitud sellest, kuidas Ameerika tehnoloogiafirmad tegutsevad Euroopas. Uurimuses toodi ka see näide, et mais otsustas Euroopa Liidu Kohus, et otsingumootorid nagu Google ja teised peavad otsingutulemused eemaldama, kui tulemused võivad ohustada indiviidi privaatsust. Samas leiti paar päeva tagasi avaldatud Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku raportis, et me peaksime piirama erafirmade rolli otsustamisel, millist sisu ikka peab internetist eemaldada.

Igal juhul peaksime me küsima, kui efektiivne see lähenemine on. Kui me nõustume, et teatud olukorras on inimesel õigus eemaldada temaga seotud informatsiooni, siis kas see on teostatav? Kas selle otsusega tegelikult kaitstakse inimeste privaatsust?

Hiljuti soovitasid Euroopa andmekaitse ametkonnad, et määrus kehtiks kõigile Google’i domeenidele, kaasa arvatud google.com, millel võib tegelikult olla isegi inimeste privaatsust tagav efekt. Ma pole kindel, kas kohtul on see pädevus.

Lõpetuseks, nagu Eesti uuring tuvastas, on isiklik vastutus oma enda privaatsuse tagamise eest tähtis. Positiivsel poolel näitas uurimus, et on inimeste suurema privaatsuse tagamiseks on tehtud viimase aasta jooksul jõupingutusi. Uuringud näitavad, et viimase aasta jooksul pärast NSA paljastusi kasutatakse privaatsuse tagamiseks üha enam krüpteerimist ja teisi vahendeid. Andmed annavad alust arvata, et inimesed kaitsevad ise oma privaatsust, kuid kindlasti on arenguruumi. Aitäh!

Katrin-Merike Nyman-Metcalf: Kuigi me alustasime hiljem, siis meil on umbes 15 minutit aega, et vastata küsimustele ja kommentaaridele publiku seast, või kui panelistid soovivad midagi küsida või kommenteerida üksteise sõnavõttude kohta. Ma vaatan kiirelt ringi, kas on kellelgi mõni küsimus. Ja kui teil on vaja hetk aega, et mõelda, siis ma alustan ise. Kui me vaatame uurimuse tulemusi ja teisi arutlusi, siis tundub, nagu inimesed ei oleks nii mures, kui Simon loodaks, et nad on ja mind huvitab, kui inimesed ei muretse millegi pärast, siis kas me peaks neile ütlema, et nad peaksid muretsema? Kas meie, kes me oleme paremini informeeritud, kes on uurinud ja analüüsinud neid asju ja oleme neid vaadelnud inimõiguste vaatenurgast, kas me peaksime olema mures või peaksime leppima, et inimesed pole mures. See võib tunduda meile kummaline, kuid äkki me kunstlikult loome muret?

Simon Davies: Ma alustan… …

Katrin-Merike Nyman-Metcalf: Ma arvasingi, et sa sooviksid alustada.

Simon Davies: Ma usun, et riigi kohustus on olla selge ja läbipaistev. Mulle meeldis idee läbipaistvast ühiskonnast, läbipaistvast valitsusest. Läbipaistev riik, mis on aus ja millel on kokkulepe oma rahvaga, peaks olema aus riskide koha pealt. Ma ei oska öelda, mis ulatuses see on Eestis mureks, aga igaüks, kes on mures Snowdeni paljastuste pärast, oleks pidanud saama teavitatud oma valitsuse poolt, et see risk on olemas, selle asemel, et valitsus läheks „vaenlasega voodisse“ nagu vähemalt kolmandik Euroopa riikidest on teinud. Peaks olema teatud aususe tase ja läbipaistvus. Kui vaadata näiteks ajalugu, võtame või tööohutuse tööstussektoris. Inimesed olid teadlikud tööohutusest ja teadlikud suremuse määrast tööstuses. Järjest ausamalt räägiti riskidest, inimesed ei pidanud muretsema selle pärast ise. Lepiti, et valitsus ja tööandjad pidid võtma vastutuse ja pidid olema läbipaistvad, kuidas nad kaitsevad töötajaid. Sama oli ka rahvatervisega. Nii et jah, ma usun, et peab olema avameelne ühiskonnaga.

Pille Pruulmann-Vengerfeldt: Me arutasime varem, et haridus tundub olema lihtne alternatiiv. Me peaksime olema haritumad, sest kui me pole haritud, siis kuidas me oskame teha neid otsuseid? Aga kui peale riski vaatlemist, peale privaatsustingimuste lugemist, me otsustame, et keda huvitab? Ma usun, et see sõltub kirjaoskusest. Meil on väga selge vajadus aru saada modernse ajastu informatsioonist. See läheb kiiremini eest ära, kui meie koolisüsteem sellega toime suudab tulla. Aga koos tähestiku õppimisega, peame me ka õppima, et andmed võivad käest ära minna, neid võidakse säilitada, paljundada, jagada ja levitada internetis. Kui sulle pole seda õpetatud maast madalast, kui sa ei lepi, et see on ühiskonnas reegliks. Kui me seda ei tee, pole meil õigust eeldada inimestelt õigete otsuste tegemist. Niiviisi muutume me lasteaiaks. Valitsused ja firmad ei saa muutuda kodanike lapsehoidjateks, sest niiviisi rikutakse inimeste privaatsust, niiviisi rikutakse nende sõnavabadust. Niiviisi otsustatakse inimeste eest asju ära — näiteks „sa ei tohi panna seda peopilti internetti, sa ju tead seda“. Kui valitsus saadaks mulle selliseid teateid, siis ma oleksin väga hirmunud. See oleks privaatsuse pea peale keeramine. Inimesed peavad olema piisavalt haritud, me ei saa ehitada piiratud ühiskonda, me ei saa ehitada „lasteaedu“ oma ühiskonnast.

Laura Reed: Ma nõustun, arvan, et fookus on haridusel ja teadlike otsuste tegemisel. Leian, et kui öelda inimestele, et nad peavad millegi pärast mures olema, siis see pole eriti efektiivne, kui ei anta näiteid või põhjusi, miks miski võib seda konkreetset inimest mõjutada. Miski, mida me kuuleme tihti ja mida ka teised panelistid mainisid ja ka uurimustes on välja tulnud – inimesed ütlevad, et neil ei ole midagi varjata, seepärast nad ei muretse. Me peame edasi liikuma sellelt mõtteviisilt, mis puudutab privaatsust ja mõtlema natuke laiemalt, mis puudutab inimese informatsioonilist enesemääramist. Inimestel peab olema võim enda info levitamise üle, kuidas seda kasutatakse ja kuidas see mõjub meie eludele. Mulle tundub, et inimesed mõtlevad privaatsusest nii, et neil ju pole midagi varjata, nad pole midagi valesti teinud, neil pole midagi, mille pärast valitsus saaks neid kinni pidada. Me peame siit edasi liikuma ja aru saama, kuidas valitsused ja suurfirmad vaatavad iga pisiasja, mida me internetis teeme ja mis jälgi maha jätame, et teha selle põhjal otsuseid, millist teenust meile pakkuda või mitte pakkuda. Nii et me peame ikkagi kõrvale jätma mõtlemise, et meil pole midagi varjata ja peame aktiivsemalt silma peal hoidma oma isiklikel andmetel ja mõtlema laiemalt, kuidas privaatsust mõjutatakse.

Katrin-Merike Nymann-Metcalf: Nüüd on meil aeg küsimusteks – ma näen, et keegi soovib küsida. Arvan, et me võime võtta paar küsimust korraga. Öelge palun, kes te olete ka.

Eero Talvistu: Jah, mu nimi on Eero Talvistu. Mulle meeldis professor Simon Daviese kommentaar selle uuringu kohta, sest kuigi see kajastas mõtet, et inimesed peavad ise olema internetis ettevaatlikud ja enda eest hoolt kandma, see skeptilisuse puudumine valitsuse vastu oli ärevust tekitav. Eestlaste kohta on stereotüüp, et me oleme skeptilised, aga siin paistab, et see on viltu läinud, sest skeptilisus on tihti selles, et kuidas saab mu andmeid minu vastu kasutada. Meil on nüüd oma riik, mida halba teeb meie hea riik meie vastu? See on vale sorti skeptilisus, sest valitsused igal pool maailmas on kuritarvitanud andmeid, näiteks spioonitarkvaraga. Ma sooviksin rõhutada, et indiviidide õigused on olulised, et kaitsta privaatsust, aga läbipaistvus käib valitsuse kohta ja mõistlikkuse piires peabki valitsuse suhtes skeptiline olema. Süütuse presumptsioon peaks kehtima, et kaasaegses maailmas ei esine massijälgimist ega tehnoloogiate väärkasutust. See on minu kommentaar. Aitäh.

Katrin-Merike Nyman-Metcalf: Võtame veel ühe küsimuse sealt keskelt ja siis anname panelistidele võimaluse kommenteerida või on meil kolmas küsimus veel? Palun.

Avo-Rein Tereping: Mul oleks üks niisugune küsimus. Kas palun tõlgid paneksid selle inglise keelde neile, kes eesti keelt ei oska. Avo-Rein Tereping, Riigi Infokommunikatsiooni sihtasutusest ja Tallina Ülikooli esindan. Selline üsna praktiline küsimus: andmeid inimeste kohta, me räägime siin riigi kontekstis, me räägime internetist põhiliselt. On ka teisi tehnoloogiaid, mis lubavad inimese näiteks liikumise kohta informatsiooni saada. Üsna laialt rakendatakse autode sõitude jälgimiseks ettevõtete poolt GPS süsteemi. Selle põhjenduseks loomulikult on see, et autod on töövahend, ettevõte tahab neid võimalikult ökonoomselt kasutada, kuid paratamatult seetõttu tekib ettevõttele üsna palju andmeid selle kohta, kuidas ta töötajad ringi liiguvad. Minu küsimus ongi see, kas selles uurimuses kuidagiviisi see küsimus esile kerkis ja kas see, kui tööandja annab oma töövahendi töötajale kasutada ja siis jälgib. Tal on võimalus jälgida, ise asi, kuidas ta neid tulemusi kasutab. Kas see võiks kuidagi olla sellesama meie arutelu objektiks või siis privaatsuse rikkumise näiteks?

Katrin-Merike Nyman-Metcalf:  Ma näen, et meil pole enam väga palju aega, et teist ringi küsimusi teha, nii et meil on siin üks küsimus veel ja kui kellelgi on veel küsimusi, siis see on üks ja ainus võimalus küsida. Me võiksime võtta ühe küsimuse veel, et meil oleks neli küsimust. Meil ongi neli küsimust, nii et ma pean küsimuste võtmise lõpetama, nii et palun tehke lühidalt.

Anto Veldre: Minu nimi on Anto Veldre. Mul on küsimus professor Daviesele. Minu seisukoht on, et privaatsus, nii kuidas me seda täna näeme, on industriaalühiskonna tulemus, indo-eurooplaste loodud. Kas võib olla, et postindustriaalses ühiskonnas, kus soome-ugrilased on kõige edukamad täna, on ka teisi reaalsusi? Ma mäletan üht Euroopa projekti Tabula Rasa, kus mainiti, et aastaks 2030 on vaja vaid mikroskoopilist osa SKT-st, et jälgida kõiki kodanikke, sest tehniliselt on see võimalik. Kas võib olla, et postindustriaalses ühiskonnas on uus normaalsus, mis tähendab, et tehniliselt privaatsus ei ole saavutatav enam? Aitäh.

Katrin-Merike Nyman-Metcalf: Viimane küsimus tuleb sealt.

Reid Nelson: Mu nimi on Reid Nelson. Ma olen National Democratic Institute’ist. Mulle tundub, et suhtumine privaatsusesse sõltub olemasolevatest õigusstruktuuridest ja andmete struktuurist. Meil on mudel, kus andmed on keskses kohas ja õigusstruktuurid  määravad, kuidas neid kogutakse, milline on nendele juurdepääs ja meie üksikisikutena peame tihti saama nendele andmetele juurdepääsu. Minu küsimus on, kas on olemas tehnoloogilisi lahendusi või kas keegi töötab tehnoloogiliste lahenduste kallal, mis suudaks seda struktuuri ümber pöörata, nii et meie koguks andmeid ja meie ise kontrollime ligipääsu andmetele? Mulle tundub, et seadusandlus saaks seda toetada ja inimeste suhtumine võib muutuda.

Katrin-Merike Nyman-Metcalf: Suur tänu. Kuna me alustasime veidi hiljem, siis ma riivan teie privaatsust ja lükkan kohvipausi veidi edasi. Ma annan nüüd panelistidele 2-2,5 minutit aega, et kommenteerida neid küsimusi. Me alustame Lauraga.

Laura Reed: Muidugi. Ma vastaks viimasele küsimusele praeguse struktuuri ümberpööramise kohta tehnoloogia lahendustega. Ma arvan, et rõhk on taas sellel, kellel on kontroll  andmete üle. Ma usun, et on tehtud rohkem jõupingutusi, et muuta inimesi teadlikumaks sellest, mis informatsiooni nad mõnda platvormi kasutades jagavad ja kuidas seda võidakse kasutada. Arvan, et tähelepanu on endiselt suurtel firmadel, kes koguvad andmeid. Ma ei usu, et me oleme näinud juhust, kus inimestel on kontroll oma andmete üle sellisel määral. Nii, kuidas tehnoloogia ja rakendused arenevad, keskenduvad kõik sellele, kuidas andmeid saada ja neid kasutada.

Laiemalt vaadates on väga oluline hakata keskenduma sellele ja kuidas tehnoloogia firmad programmeerivad ja loovad oma tooteid, sotsiaalsetele ja poliitilistele tagajärgedele mõtlemata. Täna hommikul lugesin artiklit Wall Street Journalist, mis rääkis, et eriti USA tehnoloogiafirmadel on komme teha toode enne ja mõelda poliitiliste ja regulatiivsete tagajärgede peale teisena. Ma arvan, et suur surve on seda ümber muuta, arvestades probleeme, mis nendel firmadel tekivad.

Pille Pruulmann-Vengerfeldt: Ma vastan sellele küsimusele, mis oli suunatud uuringule endale. Me ei uurinud GPSi seadmete kohta, kuid me uurisime, kas inimesed arvavad, et tööandjad on osaks nende privaatsuse rikkumisele. Ja selle üle arutletakse maailmas üha enam, et tööandjad oma vahenditega, mida nad pakuvad töötajatele või ka koos lepinguga, võtavad endale õiguse jälgida inimeste tegevusi nii internetis kui ka mujal. Eestis oli meie vastajatest 2/3 mures, et tööandja jälgib neid ja on nende privaatsusele ohuks. Me ei täpsustanud, milliste vahenditega, nii et  võib olla, et rekkajuhid on mures, et nende liikumist jälgitakse GPSi kaudu või kontoriinimesed muretsevad, et nende e-maile loetakse firma serverist. See võib tähendada seda kõike. Sellest teemast, koos riigiteema ja firmadega, kellelt me teenuseid saame, peab olema teadlik. See tähendab, et ka tööandja võib olla see, kellele me oma privaatsuse kaotame. Me pole veel käsitlenud väga palju teiste inimeste teemat, oleme rohkem mures olnud suuremate „mängijatega“. Me oleme mures olnud nende pärast, kellel on märkimisväärne väline võim meie üle. Kuid meie naabrid, sõbrad, kolleegid mõjutavad samuti meie privaatsust. Nii et see on mündi teine pool: me ei tunne, et kui abstraktne valitsus kogub infot meie kohta, et see on nii suur oht, aga kui mõni kolleeg postitab peopildi, see puudutab meid hoopis otsesemalt.
Ma annan sõna edasi Simonile.

Simon Davies: Enne, kui alustame, kas siin on kedagi, kes on Eesti Andmekaitse Inspektsioonist? Hõigake, kas keegi on? Siin pole kedagi Andmekaitse Inspektsioonist? On? Väga hea. Ma arvasin, et saan praalida natuke. Ma arvan, et palju sõltub andmekaitse suhtest. Nad on volitatud ja usaldatud inimestele võimu andma. Ma märkasin midagi väga huvitavat koosolekul Pariisis esmaspäeval UNESCOs koos Prantsuse peaministriga. Nii uskumatu kui see ei ole, on andmekaitse ametkonnad loonud poliitilise dokumendi. Britid ei olnud sellega nõus, kuid nad ei nõustu millegi poliitilisega, kui teema puudutab privaatsust. Kõik andmekaitse ametkonnad on teinud suure poliitilise avalduse andmete ja andmekaitse olulisusest. Ma soovitan teil seda lugeda nende veebilehelt, kui teil võimalus tekib. Üks asi, mida ma lõpetuseks ütlen, et see on poliitiline teema. See on poliitiline teema selles mõttes, et see peaks inimesed muutma kirglikuks ja teadlikuks, et me elame ebastabiilsel ajal. Esimene küsimus oli seotud süütuse presumptsiooniga. Tänapäeval on jälitustegevuse probleem selles, et see pöörab süütuse presumptsiooni ümber. Kas on tegemist jälitustegevusega maanteedel või riigi julgeolekuga. Kas teadsite, et britid on nuhkinud eestlaste järele? GCHQ, maailmas suuruselt teine luureagentuur pärast NSA-d, on juhtinud üle kolme tosina programmi, et luurata ülejäänud Euroopa järele. Ühte nimetatakse „nägemisnärviks“. Kas siin on keegi, kes kasutab Yahoo Messengeri? Kui te seda kasutate, siis on väga suur võimalus, et teie järele on luuranud britid, kes on teie Euroopa kolleegid. Kus on viha selle üle? Kus on kirg? Üks teie kaasliikmesriikidest Euroopas spioneerib süütute eestlaste järgi, lihtsalt selleks, et jälgida käitumisnorme. Kui te langete nende käitumisnormide kategooriasse, siis on teiega kõik hästi, kui te aga langete sealt välja, siis te olete kahtlusalune. See on uus andmete jälgimise impeerium, mis on vaja hävitada ja luuakse vahendeid, et seda teha, kuid see on raske tee.

Katrin-Merike Nyman-Metcalf: Sellisel rõõmsal noodil lähme kohvipausile. Ma arvan, et organiseerijad ütlevad teile, kui pika pausi te saate teha, et mitte programmi segada liiga palju. Aga täname meie paneliste.