Inimõiguste aastakonverents 2020
Iga äärmuslikkus on harimatuse tundemärk
Videojutud | 10. dets 2020
Tänavu möödub sada aastat Eesti esimese põhiseaduse vastuvõtmisest. Tänavu tähistab ka ÜRO oma 75. sünnipäeva. Ning tänavu oleks Inimõiguste aastakonverents pidanud toimuma kümnendat korda. Need on väärikad tähtpäevad, mida tahaks väärikalt tähistada. Kuid traditsioonilises vormis me seda siiski teha ei saa. Koroonapandeemiast tingituna räägime inimõigusi puudutavatel põletavatel teemadel ning meenutame tähtpäevi veebi vahendusel. Nõnda saab ka iga huviline vaadata meie vestlusi endale sobival ajal. Arutelud on salvestatud ja varustatud subtiitritega. Küsimusi esitada ei saa, kuid videosid on võimalik kommenteerida ning palumegi seda kõigil lahkesti teha! Loomulikult on teemad mõjutatud tänavuse aasta erilisusest.
Äärmusluse tõus on rumaluse pealetung. Äärmuste kokkupõrgetes on põhilisteks kannatajateks tavainimesed, kes asjasse ei puutu. Mitte aga äärmuslased ise, kes jäävad kulissidetagusteks niiditõmbajateks
Sõnad äärmuslus ja radikaalsus on tänapäeva poliitilises debatis väga levinud. Seejuures märgivad mõlemad sõnad tegelikult hoiakut kellegi või millegi suhtes. Esimene viitab serval või äärel olemisele. Teine tuleb aga ladinakeelsest sõnast radix, juur. Niisiis tähistab see hoiakut, mis püüdleb algpõhjuse, juureni, tungimist.
Selliselt on tegu vastandlike mõistetega. Ometi kiputakse neid samastama. Miks see nii on? Ja kas saab olla äärmuslik radikaal või radikaalselt äärmuslik? Ning kui ollakse äärmuslik või radikaalne, siis kelle või mille suhtes? Kui kõik on äärmuslased, siis kas mõõdukus on radikaalsus?
PS! SOBIVA KEELE SUBTIITRITE LISAMISEKS VAJUTAGE NUPULE “CC” YOUTUBE MEEDIAMÄNGIJA TÖÖRIISTARIBAL.
21. sajandil seisab ajakirjandus mitme suure probleemi ees: nii on lõppemas paberväljaannete aeg, kuid uued digilahendused ei too kasumit, samuti võtab sotsiaalmeedia üle uudiste vahendaja rolli, kuid just ajakirjanduselt oodatakse professionaalsust. Seejuures ei tee tarbija vahet professionaalsusel ja endale meelepärasel, mistõttu ajakirjandus leiab end pidevalt olukorrast, kus mitte lihtsalt ei kajastata ühiskondlikku debatti, vaid endalegi ootamatult ollakse selle osaline. Kõik see paneb ajakirjanduse usaldusväärsuse pidevalt proovile.
Kuidas üldse kajastada toimuvat ajal, mil poliitiline kultuur on muutunud käremeelseks ja seisukohad vastandlikeks? Milline on ajakirjanduse roll äärmuste ajastul? Kas kajastada või võtta seisukohta? Kellele anda sõna ja miks? Kui ohtlik on enesetsensuur ja kust see algab?
PS! SOBIVA KEELE SUBTIITRITE LISAMISEKS VAJUTAGE NUPULE “CC” YOUTUBE MEEDIAMÄNGIJA TÖÖRIISTARIBAL.
Christophe Deloire
Barbara Oertel
James Kariuki
Raul Rebane
Indrek Treufeldt
Eestist sai ÜRO julgeolekunõukogu ajutine liige tänavu, mil Ühinenud Rahvaste Organisatsioon tähistab oma 75. sünnipäeva. Väärikas eas ühenduse tegevusvaldkonda kuuluvad rahu-, julgeoleku-, arengu- ja inimõigusküsimused, kuid eriti viimasel ajal on sagenenud kriitika organisatsiooni võimekuse ja metoodika osas. Nii on inimõiguste edendamine ja kaitse küll üks ÜRO eesmärkidest ja põhimõtetest, kuid järgmisest aastast kuuluvad ühenduse inimõiguste nõukokku ka Venemaa, Kuuba ja Hiina. Eriti viimane on torganud silma jõhkra inimõiguste ja põhivabaduste jalge alla tallamisega – seda nii Hongkongis kui uiguuride suhtes. Usaldust ei ärata ka organisatsiooni julgeolekunõukogu alalise liikme Venemaa avaldus, milles lubati „võidelda katsetega kasutada inimõiguste kaitset poliitilise surve avaldamise ja riikide siseasjadesse sekkumise vahendina”
Mida saab sellises olukorras teha ÜRO ise? Millise seisukoha peaksid võtma demokraatlikud riigid? Kas ÜROd tuleks reformida ning kui, siis kas ka siin ei peitu oht, et katsed maailmaorganisatsiooni muuta, võiksid teha sellest inimõigusi jalge alla tallavate riikide tööriista?
PS! SOBIVA KEELE SUBTIITRITE LISAMISEKS VAJUTAGE NUPULE “CC” YOUTUBE MEEDIAMÄNGIJA TÖÖRIISTARIBAL.
Urmas Reinsalu
Michael von Ungern-Sternberg
Carl Skau
Neeme Raud