Sõnad äärmuslus ja radikaalsus on tänapäeva poliitilises debatis väga levinud. Seejuures märgivad mõlemad sõnad tegelikult hoiakut kellegi või millegi suhtes. Esimene viitab serval või äärel olemisele. Teine tuleb aga ladinakeelsest sõnast radix, juur. Niisiis tähistab see hoiakut, mis püüdleb algpõhjuse, juureni, tungimist.
Selliselt on tegu vastandlike mõistetega. Ometi kiputakse neid samastama. Miks see nii on? Ja kas saab olla äärmuslik radikaal või radikaalselt äärmuslik? Ning kui ollakse äärmuslik või radikaalne, siis kelle või mille suhtes? Kui kõik on äärmuslased, siis kas mõõdukus on radikaalsus?
Prof Ph.D. Ülle Madise, Õiguskantsler
Toomas Hendrik Ilves, President
Tarmo Jüristo, Kodanikuaktivist ja kolumnist
21. sajandil seisab ajakirjandus mitme suure probleemi ees: nii on lõppemas paberväljaannete aeg, kuid uued digilahendused ei too kasumit, samuti võtab sotsiaalmeedia üle uudiste vahendaja rolli, kuid just ajakirjanduselt oodatakse professionaalsust. Seejuures ei tee tarbija vahet professionaalsusel ja endale meelepärasel, mistõttu ajakirjandus leiab end pidevalt olukorrast, kus mitte lihtsalt ei kajastata ühiskondlikku debatti, vaid endalegi ootamatult ollakse selle osaline. Kõik see paneb ajakirjanduse usaldusväärsuse pidevalt proovile.
Kuidas üldse kajastada toimuvat ajal, mil poliitiline kultuur on muutunud käremeelseks ja seisukohad vastandlikeks? Milline on ajakirjanduse roll äärmuste ajastul? Kas kajastada või võtta seisukohta? Kellele anda sõna ja miks? Kui ohtlik on enesetsensuur ja kust see algab?
Christophe Deloire, Ajakirjanik, „Reporterid ilma piirideta” peasekretär
Barbara Oertel, Ajakirjanik
Raul Rebane, Sõltumatu meediaanalüütik, meedia- ja kommunikatsiooniekspert ja publitsist
James Kariuki, Välisministeeriumi poliitika planeerimise ja Euroopa direktoraadi juht. (UK)
Indrek Treufeldt, Ajakirjanik
Eestist sai ÜRO julgeolekunõukogu ajutine liige tänavu, mil Ühinenud Rahvaste Organisatsioon tähistab oma 75. sünnipäeva. Väärikas eas ühenduse tegevusvaldkonda kuuluvad rahu-, julgeoleku-, arengu- ja inimõigusküsimused, kuid eriti viimasel ajal on sagenenud kriitika organisatsiooni võimekuse ja metoodika osas. Nii on inimõiguste edendamine ja kaitse küll üks ÜRO eesmärkidest ja põhimõtetest, kuid järgmisest aastast kuuluvad ühenduse inimõiguste nõukokku ka Venemaa, Kuuba ja Hiina. Eriti viimane on torganud silma jõhkra inimõiguste ja põhivabaduste jalge alla tallamisega – seda nii Hongkongis kui uiguuride suhtes. Usaldust ei ärata ka organisatsiooni julgeolekunõukogu alalise liikme Venemaa avaldus, milles lubati „võidelda katsetega kasutada inimõiguste kaitset poliitilise surve avaldamise ja riikide siseasjadesse sekkumise vahendina”
Mida saab sellises olukorras teha ÜRO ise? Millise seisukoha peaksid võtma demokraatlikud riigid? Kas ÜROd tuleks reformida ning kui, siis kas ka siin ei peitu oht, et katsed maailmaorganisatsiooni muuta, võiksid teha sellest inimõigusi jalge alla tallavate riikide tööriista?
Urmas Reinsalu, Välisminister
Michael von Ungern-Sternberg, Suursaadik ÜRO juures
Carl Skau, Rootsi välisministeeriumi asepeadirektor
Neeme Raud, Ajakirjanik