2017 a konverentsi sissejuhatus
Juba seitsmendat korda toimuv Inimõiguste aastakonverents keskendub inimõiguste vaatenurgast lähtudes mitmetele aktuaalsetele teemadele: terrorism, tehnoloogia areng, julgeolek, väikeriigid globaliseeruvas maailmas, kultuur ja rahvusvaheline koostöö.
Vaatleme sõnavabaduse, privaatsuse ning mitmete teiste põhiõiguste seisukorda ning küsime: kas inimõigused on vabalanguses?
Inimõiguste aastakonverentsi juhatas sisse ajaloolane ja filosoof, Eesti Kunstiakadeemia professor David Vseviov, kes mainis, et on viimasel ajal väga paljude mõistete ette liitnud sõna “pseudo”, k.a inimõiguste mõistele. Õigused asendatakse pseudoõigustega ning parim näide on selleks Nõukogude Liidu konstitutsioon – tegelikult ei ole kellelgi neid õigusi olemas. Seda ohtu tunnetab Vseviov ka tänapäeval – kuigi meil on õigused fikseeritud dokumentides, siis kas need inimese tasandil vaadeldes ka kehtivad?
Oma tervituskõne pidas ka Amnesty Internationali peasekretäri administratsiooni juht David Griffiths, kes juhtis oma sõnavõtus tähelepanu asjaolule, et juba järgmisel aastal tähistame ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni 70. aastapäeva, kuid siiski on meie tuleviku väljavaated üsna sünged. Uueks sõjataktikaks on haiglate ning koolide pommitamine, saadetud abi ei jõua abivajajateni ning inimõiguste eestvedamise riikides on oht demoniseerimispoliitikaks. Inimesed, kes kaitsevad inimõigusi, kannatavad aina enam tagakiusamise all, neid tapetakse. Miks muutub olukord aina hullemaks ning kuidas inimõiguste vabalangust ära hoida?