Prof Ph.D. Ülle Madise, õiguskantsler

Raivo Aeg, justiitsminister

Vootele Hansen, Inimõiguste Instituudi juhatuse esimees

Universaalsus kui üks inimõiguste olulisimaid tunnuseid on inimõiguste diskursuse vastuolulisimaid teemasid. Klassikalise lähenemise järgi peavad ühesugused õigused kehtima võrdselt kõigile inimestele, hoolimata nende elukohast. Kuid on neid, kes on seadnud selle põhimõtte kahtluse alla, väites, et tegu on läänemaailma väärtustel põhineva kontseptsiooniga, mida ei saa rakendada väljaspool lääneriike. Selle seisukoha pooldajad ei näe globaalseid inimõigusi kõrgemat eesmärki kandvate ideedena, vaid pigem arengumaades toimiva neokolonialismi ühe mõjutusvahendina.
Universaalsuse ja kultuurirelativismi ideede vastandumine on viinud ummikseisu, mis võib hakata pidurdama inimõiguste edendamist. Sellele konfliktile puudub selge ja ühene lahendus, ent tegu on küsimusega, millele vastuse leidmine aitaks inimõigusi paremini kaitsta kõikjal maailmas. Kas inimõiguste universaalsus on üldse võimalik või on see pigem utoopia? Kas ja milleks vajame inimõigusi, mis põhineksid üheselt mõistetavatel väärtustel ning mis oleksid ühesugused eri kogukondades? Sellest räägime asjatundjatega, kelle töös on need kesksed küsimused.

Hille Hanso, ajakirjanik

Rouba Mhaissen, majandusteadlane ja aktivist

Ashur Sargon Eskrya, Assüüria Kristlaste Abistamise Ühingu Iraagi osakonna president

Peeter Selg, Tallinna Ülikooli professor

Robert Ilatov, Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu nõunik

Vsevolod Chaplin, vene õigeusu vaimulik, ülempreester

Puhas ja tervislik keskkond on inimõiguste lahutamatu osa, sest meie keskkond on seotud meie õigusega elule, tervisele ja rahuldavale elatustasemele. Kliimamuutusi on Maa ajaloos toimunud pidevalt. Tihti on nad muutnud oluliselt looduskeskkonda ning olnud ka paljude liikide väljasuremise põhjuseks. Praegused kliimamuutused, mis esmakordselt ajaloos on nii suures ulatuses põhjustatud inimese poolt, on suureks ohuks nii loodusele kui ka inimühiskonnale (põlisrahvad ja loodusrahvad, kes elatuvad loodusest). Prognoositud kliimamuutused mõjutavad negatiivselt miljardeid inimesi ja ökosüsteeme, kutsudes tihti esile ka ootamatuid sündmusi – muu hulgas äärmuslikke ilmastikunähtusi ja loodusõnnetusi, üleujutusi, kuumalained, kõrbestumist ning veepuudust. Need nähtused ähvardavad otseselt ja kaudselt tavapärast arusaama inimõigustest, mille hulgas on õigus elule, veele, toidule, tervisele, eluasemele, kultuurile ja arengule. Samuti on toimuvad muutused tõukeks sundmigratsioonile, sest paljud alad on muutumas elamiskõlbmatuks. Kuidas aga kliimamuutustega toime tulla? Sellest ei piisa, kui kasutame kilekottide asemel paberist või riidest kotte ning vahetame plastikkõrred pilliroost või metallist kõrte vastu! Kuidas peaksid elama handid, dolgaanid ja paljud teised, näiteks rändhõimud, kes elatuvad põhjapõdrakasvatusest? Milline on kliimaneutraalsuse hind riikidele ja kuidas on kliimapoliitika seotud julgeolekuga? Kas kõik innovaatilised lahendused on ikka väiksema ökoloogilise jalajäljega või on siin mängus kellegi ärihuvid? Ühest vastust ja lihtsaid lahendusi nendele küsimustele pole, kuid tuleb tunnistada, et kliimamuutustega toimetulek on üks praeguse aja suurimaid väljakutseid.

Toomas Tiivel, bioloog ja diplomaat

Kersti Kaljulaid, Vabariigi President

Bibiana García, rohemajanduse ja jätkusuutliku ettevõtluse spetsialist, adelphi

Panu Pihkala, Helsingi Ülikooli keskkonnatehnoloogia õppetooli dotsent

Karolis Žibas, integratsiooniametnik, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti Põhja-Euroopa piirkondlik esindus

Peter Veit, ekspert keskkonna ja inimõiguste alal

Siim Kallas, Riigikogu aseesimees

Viimase sajandi jooksul toimunud tehnoloogia hüppeline areng on muutnud inimeste elu määratult lihtsamaks, ent tekitanud juurde ka eetilisi probleeme. Esimestest autodest on jõutud isemõtlevate robotiteni. Tehisintellekti arendamine on muutmas klassikalist arusaama inimõigustest ning tekitamas juurde aina rohkem küsimusi. Millised õigused peaksid kehtima inimestega sarnastele robotitele? Kuidas tagada inimõiguste kaitsmine aina võimsamas digitaalmaailmas?
2017. aastal anti Saudi Araabias kodakondsus robot Sophiale, Hiinas aga arendatakse suurandmete analüüsil põhinevat ning kõiki kodanikke hõlmavat sotsiaalse krediidi süsteemi. Vahekord robotitega pole enam lihtsalt humoorikas sõnakõlks, vaid tänapäeval täiesti teostatav tegevus. Kui paarkümmend aastat tagasi oleksid sellised ideed tundunud utoopiana, siis praegu on tegemist inimkonna uue reaalsusega. See aga tähendab, et inimõigused ei saa kinni olla 1960. aastatel kirja pandud paktides, vaid need peavad kaasa liikuma tehnoloogia evolutsiooniga.

Urve Eslas, teabemanipulatsioonide uurija

Ph.D. Peter Fussey, teadur, tehnoloogia ja inimõiguste ekspert

Andy Carvin, vanemteadur Atlantic Councili Digitaalses uurimislaboris

David Patrikarakos, Briti ajakirjanik ja autor

Josh Lyons , geosfäärilise analüüsi programmi direktor, Human Rights Watch

Ph.D. Anna-Maria Osula, strateegianõunik, Guardtime

Populistide eesmärgiks on “esindada kõiki kodanikke“. Selline lähenemine poliitikale loob eksliku arusaama homogeensest elanikkonnast. Populistlikke ja demagoogiavõtteid kasutavaid poliitikuid leiab juba nii mõnegi suurriigi eesotsast. Kuidas seostuvad aga populism ja inimõigused? 21. sajandi populismi võib pidada üheks suurimaks ohuks inimõigustele kui universaalsetele väärtustele. Sageli on populistid kriitilised inimõiguste suhtes, väites, et tegu on kunstliku leiutisega, mille järgimine ei ole rahva parimates huvides. Püütakse tekitada konflikti ka inimõiguste ja demokraatia vahele – väites, et kui suur osa rahvast teatud inimõigusi (või inimõiguste kaitseala laiendamist) ei toeta, siis ei tohiks neil õigustel ka legitiimsust olla.

Ent populismi ja demagoogiat ei kasutata ainult inimõigustele vastandamiseks, vaid neid võtteid võib leida ka inimõiguste diskursusest endast. Paratamatult langevad inimõigused sageli poliitiliste konfliktide ohvriks ning neid on kasutatud isiklike või riiklike eesmärkide saavutamiseks. Tihti vastandavad populistid teatud inimõigusi, jättes mulje, nagu osa õigusi oleks teistest paremad. Võidakse väita, et individuaalseid inimõigusi tuleb tuua kollektiivse heaolu nimel ohvriks või vastupidi, ent tegelikult on tegu ühe mündi kahe küljega, mis ei ole omavahel konfliktsed. Seega peavad riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid üha rohkem vaeva nägema selle nimel, et tagada populismitondist vaba inimõiguste diskursus.

Prof Ph.D. Ülle Madise, õiguskantsler

Ph.D. Koldo Casla, Newcastle’i Ülikooli teadur ja inimõigustega tegeleva valitsusvälise organisatsiooni Just Fair poliitikajuht

Ph.D. Santiago Zabala, õppejõud ja filosoof

Peter C. Baker, vabakutseline ajakirjanik

Ph.D. Eva  Piirimäe, Tartu Ülikooli dotsent

Korraldaja jätab endale õiguse teha ajakavas ja esinejate osas muudatusi.
Sissepääs kutsetega.